Skip to main content

mul on uued sussid :)

Hakkasin siin mingi hetk mõtlema, et mida mul tegelikult vaja on. Miskipärast ei tule need asjad kunagi siis meelde, kui keegi sult seda küsib. Igatahes jõudsin tõdemuseni, et mul on vaja uusi susse, sest olemasolevad hakkasid juba ära lagunema - tald oli küljest lahti ja soodustas ninuli lendamist ning talla alt tuli papitükke ära. 

Mul on sussidele ka väga kindel nõudmine, või pigem on siis R-l see nõudmine, et sussidel oleksid pehmed tallad ja et ta ei kuuleks, kuidas ma klõpsa-klõpsa ringi käin, eriti siis kui ta magab. Siiani olen ma ära kandnud 4-5 paari Rimist ostetud susse, need on sellised ilusad ja pehme põhjaga ning nende ainus probleem on see, et nad ei pea väga kaua vastu, heal juhul umbes aasta, aga võimalik, et ka natuke vähem. Ma oleksin ka hea meelega uued rimi sussid ostnud, aga kuna ma hetkel poodides ei käi ning rimi e-poes neid ei müüda, no siis ma pidin mujalt vaatama.

Ja leidsingi sellised sussid, mis mulle meeldisid - Toku sussid lambavillasest vildist. Ma oleks hea meelega ostnud värvilised sussid, aga seda tegumoodi, mis mulle meeldis, oli minu numbris ainult hele- ja tumehalli. Natuke mõtlesin nende vahel ja siis valisin helehallid, sest need olid ilusamad. :) 

Hind oli küll natuke karmim kui rimi susside oma, aga see on Eestis tehtud käsitöö ja peabki kallim olema. Ahjaa, mul on tööl vist ka Toku sussid ja need on ka väga mõnusad. Koju valisin ikkagi lahtise varbaga sussid, sest kodus on soojem. 

Tellisin sussid ära ja sain need ka üsna varsti kätte ja siiamaani olen väga rahul. Sussid on ilusad ja mugavad ja parajalt soojad. R. ütles ka nii nunnusti, et need näevad välja nagu väikesed lambad. :) 

Sussid

Kuusk ja sussid

Sussikott

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...