Skip to main content

Lillekesed

Käisime esmaspäeval R-ga Gardestis ja ma ostsin endale veel ühe lillekese - kollase orhidee. Emale kinkisin ka kollase orhidee, aga natuke teistsuguse. Minu oma on selline:


Minu lillekesed :)

See orhidee õitseb veel jätkuvalt



Mu heleroosa orhidee lõpetas õitsemise natuke enne mu sünnipäeva, aga ma ei pahanda, sest ta oli tõesti peaaegu pool aastat järjest õitsenud ja mulle rõõmu toonud sel ajal, kui õues veel lillekesi ei olnud. 

Aga kui nüüd õue lillekestest rääkida, siis siin ümbruskonnas on neid päris palju. Kas mujal on ka kortermajade juures nii palju aialappe - ma vist polegi väga näinud. Aga siin oli tulpide ajal palju erinevaid tulpe ja siis palju-palju sireleid ja seejärel palju erinevaid pojenge ja nüüd on liiliaid ja muid lillekesi ja roosid hakkavad vist vaikselt ka õide puhkema. Ma püüan isegi nende kuumade ilmadega (temp 30+ kraadi) õhtul majadevahel jalutamas käia, eile käisin kell pool kümme, siis oli temperatuur ikka veel 30 kraadi. 

Ma ükspäev - see oli nüüd mõnda aega tagasi - nägin oma jalutuskäigul keda? Pingviini! :O Ma olin ise ka üllatunud, aga nii pingviini moodi, tatsas seal rohu sees. Mõtlesin, et kes see nüüd päriselt on, äkki kassike? Aga siis ta lendas minema, seega ei olnud kassike. Pingviin ka mitte. Hoopis harakas. :P Ühel teisel jalutuskäigul nägin ma jälle 6 koera ja 1 kassi. 

Mul oli vahepeal sünnipäev ka ja tööl oli minu auks sääsepiknik. :P Tegelikult ei olnud minu auks, niisama oli, kuu aega varem oli analoogiline üritus laululaval ja seal me istusime kuuma päikese all 1,5 h ja rääkisime, mida head me vahepeal teinud oleme ja sõime kohupiimakukleid. Nüüd istusime Toomemäel sääskede käes pool tundi, rääkisime märgatavalt vähem ja sõime samasuguseid kohupiimakukleid. Vat siis. Õhtul viis õde mind ema-isa juurde ja vend ja vennanaine tulid ka ja siis pidasime ka pidu. Teine õde oli ka plaaninud Ta.llinnast kohale tulla, aga tal jäi laps haigeks (nohusse), seega ta ei tulnud. 

Nüüd on mul siis puhkus - jee! Ja õues on tõsine kuumalaine juba u 4 päeva. Ma ei tee suurt midagi, puhkan ja jalutan ja vbl käime natuke koos sõitmas ka. Kuigi kui ma esmaspäeval käisin Gardestis ja siis Lõunaka juurest maasikaid ostmas, oli küll selline tunne, et saaks ainult koju ära, siis ei läheks enam kuhugi. :D Öösel kell üks rõdul istuda oli juba päris mõnna.

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...