Skip to main content

Talv

Vahepeal oli päris korralik talv, -20 C ja puha. Nüüd on kahtlane sula. Saime Pontuga lumes sumbata nii nagu pole enam ammu sumbanud. Tundub, et Pontule lumi täitsa meeldib, küll aga oli nende külmade ilmadega ilusti näha, et ta ei pidanud tingimata õues väga kaua olema, st ta oli nõus koju tulema. Väga külmaga käisime õues u 10-20 minutit korraga, mitte rohkem. Pontu tegi oma asjad ära, siis jalutasime natuke prügikastini ja sealt kõrvalt sõi Pontu alati natuke punaseid marju. Nüüd kus on jälle soe, on kohe aru saada, et Pontu tahab jälle rohkem väljas olla. Täna nt tegime lõunal 1h tempoka jalutuskäigu. Mis selle lumega hea on, on see, et Pontu ei saa enam poriseks. Enne oli ikka vaja käpakesi pesta ja mõnikord pidi Pontu vannis käima, kus lisaks käpakestele ka kõtu ja saba puhtaks sai. Nn täispesu pole ta veel saanud, aga ei pea ka, see on koertel vajalik paar korda aastas. 

Kutsakool sai meil vahepeal ka läbi. Seal oli tore, aga väsitav. Kui esimeses tunnis olid ainult pisikesed koerad, siis alates teisest tunnist tuli ka üks Pontu mõõtu austraalia lambakoer, kellega me siis enne ja pärast tundi natuke tutvust tegime. Koolis õppisime erinevaid harjutusi, mida teeme siiani. Nt anname Pontule jalutuskäigu ajal alati krõbinaid, kui ta meie juures/lähedal kõnnib. -20C-ga oli see natuke raske, sest krõbinat tuli ikkagi palja käega anda, nüüd on lihtsam. Ta kipub küll ikka veel õues tirima ja toas näksama. Aga muidu on ta ikkagi vanemaks ja targemaks saanud, nt R. sai need ajakirjad nüüd tagasi tuua, mida Pontu varem närima kippus ja nüüd ta ainult korra nuusutas. Kui ma pesu pesin ja tuppa kuivama panin, siis ma kartsin ka, et Pontu sööb selle ära, aga ei juhtunud midagi. Samas, ega talle puhas pesu eriti ei meeldi ka, vot kantud ja haisvad sokid, see on teine teema. ;)

Igatahes, kui öelda talle "ei" siis ta saab aru küll, iseasi, kas ta kuulab. :) Koolis räägiti ka seda, et hambapesu on väga tähtis, seega hakkame vaikselt ka sellega tegelema. Hammastest rääkides, need on hakanud tal juba vahetuma. Umbes 3 nädalat tagasi kukkus tal esimene hammas välja ja natuke tuli verd ja ma sattusin paanikasse, aga tundub, et kõik läks ilusti. Paar päeva tagasi vaatas arst ka üle ja ütles, et tal on enamus hambaid juba vahetunud. Vahepeal igatahes oli see aeg, kus tal olid teravad kihvad välja kukkunud ja siis ei olnud see eriti valus, kui ta hammustas, aga nüüdseks on need tagasi kasvanud. 

Mis siis veel... oleme Pontule ka erinevaid trikke õpetanud, nt rulli (rollover) ja hüppa üle ja spin. Püüame talle ka fetch'i õpetada ja vahel tuleb välja ka. Nt eile loopis R. ta mänguasja natuke ja Pontu tõi päris mitmeid korda seda ära ja sai maiust vastu. :) Täna päeval loopisin ma natuke ise ka. 

Suurema osa ööst magab Pontu oma kuudis/puuris, aga natuke enne ärkamist laseme ta välja ja siis ta tuleb heidab mu voodisse jalgade juurde ja niisi tudume veel natuke edasi ja siis ärkame koos. Mulle nii meeldib see. Hommikuti ta ei näksa ka. Kui ma ise üles tulen ja tegutsema hakkan, siis ta mõnuleb natuke veel edasi. 

Õhtune Pontšik voodil

Pontu õues

Keegi istub mu padja peal ja närib mu tekki



Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...