Skip to main content

Ajalooline pääv

Tänane päev läheb ajalukku, uskuge mind. See läheb ajalukku kui 13. juuli 2007, aga samuti ka kui päev, mil Suxu sõi esmakordselt elus suhkruvatti. Jepp, seda ma tegingi. Pidin veel sabas seisma ja puha ja see oli selline nõme saba, mis on ikka veel olemas ka siis, kui ma vahepeal veidi mujal ringi käisin. Aga siis ma sain oma roosa õhulise plöga, mis maitses täitsa normaalselt. Mitte küll nii hästi kui need magusad mandlid, aga täitsa mõnus ikka.

Eile ma seletasin pikalt-laialt oma õelastele, mida 13. reede tähendab. Mõelge, nad ei teadnudki. Ja nii üle tee minev must kass, purunev peegel kui ka redelialune tulid neile üllatusena. Nii ma siis harisingi neid ning vangutasin vahepeal pead, et kus nad küll elanud on. Tallinnas, kõlas vastus.

Hansatamist sai kah veidi tehtud, aga siis sai mul raha otsa ja ma tulin koju. :)

---
Suhkruvati Suxu

Comments

Anonymous said…
Esimest korda elus? Oli sul vast õnnetu ja eba-magus lapsepõlv siis... Mina küll enam seda õudust ei taha, mida nad suhkruvati nime all müüvad...

Aga ebausk... kas nad jäid siis uskuma kah? Hoiduvad nad nüüd ämblike tapmisest? Ja kõnniteeplaatide vahede peale astumisest? Ja mitte kunagi ei pane kingi laua peale? Kardavad täiskuud? Soola ei viska kunagi maha?

Nojah... ma loodan et nad ei ole nüüd päris paranoilised...

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Leib lendab, kohupiim kargab

Lahe Infotehnoloogia Koolis prax oli täna. Me mängisime robotitega. Sellistega, millel olid rattad ja mis sõitsid ringi. Ja siis oli põrandale ette tehtud rada, mille nad läbima pidid. Lahe. :) Muidugi klass oli selline, nagu on üks klass, kus on vähemalt 20 arvutit, päike, mittelahtikäivad aknad ja olematu konditsioneer. ;) Aga lahe oli ikka. Mmm jah. Ma ei taha täna õppida. Viimne hingetõmbepaus enne tulevat sprinti... homsest kolmapäevani. Ehh. Aga täna on reede. Reede õhtu lausa. Ja reede õhtul on masendav õppida. Ma olen seda muidugi teinud. Näiteks ükskord oli mul pühapäeval eksam. See oli veel masendavam. Aga kõige masendavam oli tol korral siiski see laupäev seal reede ja pühapäeva vahel, mille ma kah õppides veetsin. Eksam oli 12. juunil. Ma läksin veel taksoga, sest bussi nii vara ei läinud. Plehh. Eile õhtul sain ma jälle millegi suurepärasega hakkama. Nimelt ma sõin kohupiima. Kodujuustu. Leival. Ja ühel hetkel söön mina lõbusalt oma kodujuustuleiba ning siis korraga järgm...