Skip to main content

Ajalooline pääv

Tänane päev läheb ajalukku, uskuge mind. See läheb ajalukku kui 13. juuli 2007, aga samuti ka kui päev, mil Suxu sõi esmakordselt elus suhkruvatti. Jepp, seda ma tegingi. Pidin veel sabas seisma ja puha ja see oli selline nõme saba, mis on ikka veel olemas ka siis, kui ma vahepeal veidi mujal ringi käisin. Aga siis ma sain oma roosa õhulise plöga, mis maitses täitsa normaalselt. Mitte küll nii hästi kui need magusad mandlid, aga täitsa mõnus ikka.

Eile ma seletasin pikalt-laialt oma õelastele, mida 13. reede tähendab. Mõelge, nad ei teadnudki. Ja nii üle tee minev must kass, purunev peegel kui ka redelialune tulid neile üllatusena. Nii ma siis harisingi neid ning vangutasin vahepeal pead, et kus nad küll elanud on. Tallinnas, kõlas vastus.

Hansatamist sai kah veidi tehtud, aga siis sai mul raha otsa ja ma tulin koju. :)

---
Suhkruvati Suxu

Comments

Anonymous said…
Esimest korda elus? Oli sul vast õnnetu ja eba-magus lapsepõlv siis... Mina küll enam seda õudust ei taha, mida nad suhkruvati nime all müüvad...

Aga ebausk... kas nad jäid siis uskuma kah? Hoiduvad nad nüüd ämblike tapmisest? Ja kõnniteeplaatide vahede peale astumisest? Ja mitte kunagi ei pane kingi laua peale? Kardavad täiskuud? Soola ei viska kunagi maha?

Nojah... ma loodan et nad ei ole nüüd päris paranoilised...

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...