Skip to main content

Tagasi kodus

Mnjah. Tegelt ma peaksin nüüd rääkima Rootsi seiklustest, enne kui ma need ära unustan, aga ma pigem teeksin seda siiski isiklikult, näost näkku. Nii et ma räägin siis hoopis Rootsi-eelsetest sündmustest. Näiteks Udu lõpetamisest. Neid "filosoofe" oli seal nii palju, et peahoone saali ma ei saanudki, aga õnneks kanti aktust mujal ka üle, nii et ma jälgisin seda koos Udu ema ja isaga Ülikooli kohvikus. See diplomite jagamise osa oli küll nii pikk, et tagumik suri ära. Aga kõnesid kuulasin meelsasti, eriti neid, mis olid alguses, kui mu tagumik polnud veel surnd. Neile soovis Lehtsaar mõistmist, meile aga selgust. Tekkis kohe huvi, et mida ta kõigile teistele soovis, aga pole neid videosid veel vaadata viitsinud. Aga tegelt olid tal päris korralikud kõned. Ja mul oli Udule hästi kena lillekimp viljapeade, helepunaste roosikeste ja väga nunnude lillhernestega. Sinna minnes sain ma sahmaka kaela, pärast õnneks eriti ei sadanud. Ja Udu vanemad ostsid mulle klaasi veini. :) Ja Udu sai diplomi kätte ning ei osanud Gaudeamust laulda.

Aga pärast neid õnnitlusi ja pildistamisi oli mul ka muud asju ajada. Ja siit tulebki kaks naljakat lugu, kuidas Suxu oli ikka tõeline udupea. Kõigepealt ostsin ma Ülikooli raamatupoest Stockholmi kaardi, sellega läks kõik veel hästi. Aga siis ma läksin Hansapanka raha vahetama. Küsisin, kas peab sularaha andma või saab kaardilt ka. Ta siis vastas abivalmilt, et sularahaga tuleb odavamalt, siis ei pea teenustasu maksma, ja kui mul pangakaart kaasas on siis mingu ma rahaautomaati siin kohe kõrval ja võtku raha. Ma siis läksingi rõõmsalt rahaautomaadist, mis seal samas saalis ukse juures seisis, otse mööda, panga uksest välja ja selle teise ukse juurde, kus vanasti pangaautomaadid olid. Aga see uks oli kinni. Ma siis tõmbasin ja lükkasin ja tõmbasin ja lükkasin kõvemini. Minu elukogemus on mulle õpetanud, et kui tõmbamisest pole kasu, siis tuleb lükata, ja vastupidi, aga kui uks ikka ei avane, siis tuleb kõvemini lükata-tõmmata. Aga too uks oli lukus ja ukse taga sellised imelikud koodid, et kui lähed selle firma juurde, siis vajuta seda-ja-seda, ja kui tolle firma juurde, siis toda-ja-toda. Ma siis seisin ja tirisin seda ust veel veidike, aga siis tuli keegi välja ja ma sain lõpuks sisse! Jeee!!! Aint et pangaautomaatidega oli jama lugu. Neid polnud nimelt. Ma siis seisin veel veidi ja vahtisin ja siis pöördusin tagasi, jamasin veel veidi uksega, sain lõpuks välja ja tõttasin tagasi panka küsima, et kus kurat see automaat on. Ja leidsin, et oh-hoo, minu nina all oli. Ja siis ma sain raha ja teist raha ja läksin Kaubahalli CD-d ja dušigeeli ostma, pärast seda bussijaama pileti järele.

Aint et seal ei saanud kaardiga maksta ning ma usun, et Rootsi kroone poleks kah võetud. Nii et mul oli jälle rahaautomaati vaja. Bussijaamas oli ainult SEB oma või vähemalt Hansapanga oma ma ei leidnud. Mulle siis meenus, et Pläsku all nagu oli miskit, läksin siis sinna. Ja oligi! Selline ümmargune klaastorn rahaautomaatidega. Ja lukus uksega. Tõmbasin-lükkasin-lükkasin-tõmbasin. Panin kaardi sinna asjandusse ja kordasin protsessi. Võtsin kaardi välja, panin uuesti ja proovisin uuesti. No mida paganat!!! Kuramuse lukus uks. Panin siis kaardi teistpidi sisse. Ikka oli lukus, kurat-kurat-kurat. Nooh, tõmbasin-lükkasin veel veidi, uurisin seda asjandust, et äkki pistsin kaardi valesse pilusse, vaatasin kurbliku näoga ringi, vahtisin veel veidi, uurisin asjandust, leidsin, et seal on mingi pilt peal, uurisin seda, vaatasin, et oh-hoo, see on ju õpetus, et mis pidi kaart sisse käib, panin kaardi õiget pidi sisse ja sain ukse ka lahti! Jeeeee!!! Sain raha, sain pileti, sain enda üle naerda. :)

---
Suxu

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...