Skip to main content

Kirjutan

Papu tungival nõudmisel. Ta nimelt leiab, et minu viimane postitus peab olema viimasem kui Udu viimane postitus. Nii et siin ma siis olen ja kirjutan.

Te kõik kindlasti teate minu kuulsat rohelise tahvlilapi lugu. Kuidas ma rääkisin sellest ja lillast kriidist 15 minutit. Mul tuli just meelde, et meil ühes audikas (ühes hässsti külmas audikas) oli kah ilus roheline tahvlilapp. Ja siis oli seal ilus kollane tahvlilapp. Ja siis oli seal ilus roosa tahvlilapp. Ja siis oli seal mitte eriti ilus valge tahvlilapp. Vau. Neist saaks lausa tund aega rääkida. Aga ma ei rääkinud. Õppejõud oleks vist pahaseks saanud.

Nii. Eelmisel nädalal juhtus kindlasti midagi, millest ma rääkida tahaks. Aga võib-olla ei juhtunud kah. Mõtleme. Ei viitsi mõelda. Igatahes, eksam oli. Oot, ma lähen vaatan nüüd selle peale, kas äkki ÕISis on hinne kah olemas. Näh, ei olegi. Igatahes, eksam oli ja siis üks kontrolltöö oli kah. Ja see hästi raske reedene töö, mida ma ei osanud, lükati selleks reedeks edasi. Ma ikka ei oska.

Pühapäeva ma mäletan. Siis ma sõin. Palju ja siis veel natuke.


Esmaspäeval ma käisin kuskil ja tegin midagi, teisipäeval ma magasin ja olin masenduses (kella neljast kaheksani, pärast ei viitsinud enam) ja kolmapäev on täna. Täna oli kontrolltöö. Ja nüüd ma saan neid kontrolltöid parandada. Whiiiii!!! Ja üleüldse läks täna kuidagi hästi. Süüa sai, jäätist sai, teed sai ja saab veel, naerda sai kõvasti ja Papule sai Linnade Põletamises pähe tehtud. :D Jei. Ja üleüldse.

Koju tulles ma mõtlesin välja ühe laulukese. See näeb välja selline:

Sajab, sajab, sajab lund
Las sajab, sajab, sajab lund
Palju, palju, palju lund
Sada korda rohkem lund
Las sajab, sajab, sajab lund
Palju, palju, palju lund.

Kelgutada tahaks. Aga mul pole kelku. Ja lund pole kah piisavalt.

Tigu on. Ilus tigu. Harpuneeriv tigu. Ma olen väga juhke selle teo üle. Kunstitigu. Jep. Ma alguses küll joonistasin harpuuni valetpidi, see tähendab need ogad valetpidi, nagu kahvlil. Aga imelik oli ja siis ma sain aru ja tegin ikka õige harpuuni. :)

Vaadake, imetlega, ahhetage ja ohhetage. Printige välja, raamige ära ja hoidke padja all. Sest tigu peab olema. Sest vastasel juhul on teotus. Aga kui on tigu, siis on teostus. Haa!

---
Suxu esitleb - "Harpuneeriv tigu"

Comments

Anonymous said…
Harpuun on lahe. Näeb ohtlik välja.
suxu said…
Tigu on lahedam. Ja ohtlikum kah. Sest temal on ju harpuun.
sussa said…
nojah. Aga kui karta, siis ikka harpuuni. Mina tigu ei karda!
suxu said…
Mina muidugi tigu ei karda. Mina on teost väga huvitatud.

Aga mis sa sest harpuunist siis kardad? Et ta heidab sulle teo?
Anonymous said…
ei, noh, harpuun on ikkagi selline... terav!
suxu said…
Ja tigu on nüri? Kas sellest järeldub, et te olete kah nürid?
Anonymous said…
kas kõigest peab alati midagi järelduma siis või? Ei järeldu sellest midagi. Antud juhul ma lihtsalt mainiksin, et harpuun on ilus, must ja klassikaline, samas kui tigu on hullumeelselt värviline, viltune ja prillidega. vat.
suxu said…
Aga nüüd on küll üks kindel. Kui sulle kõik viltune paistab, siis oled sa ise viltu. Vot tak.

Ja mis prillidel viga on??! Ära unusta, kellega sa siin räägid!!!
Anonymous said…
eiei, ära saa valesti aru! Prillidel ei ole midagi viga! Mulle meeldivad prillid!
Lihtsalt... see on ju ikkagi tigu siin...
suxu said…
No ja siis? Kui kressid põrisevad, siis võivad teol ju kah prillid olla. Pealegi nii ta ju näeb kah, kuhu ta läheb. Sa ju ei taha, et ta kogemata kaljult alla kukuks või midagi sellist.

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...