Skip to main content

Mandariin

Ma tahan ka
lõbusaid kujundeid
teha. Emps väitis, et mu
lemmiknohurohu üks komponent
on narkootiliste kalduvustega. Nüüd ma
saan aru, miks see on ainus nohurohi, mis
minu puhul ka mõjub ja enesetunde nii heaks
teeb. Või noh, kindlasti paremaks kui enne.
Vastik ilm oli täna. Sadas. Ma sain oma
KT-de tulemused teada. Paremad, kui
arvasin. Aga õppejõud leidis, et pole
nad nii head midagi, ja siis ma
vaidlesin talle vastu, et on
küll. Mandariini tahan.
Labels:

Comments

Anonymous said…
Mis said siis?

Mul on mandariini! Ja pirni! Ja banaani! Ja vist isegi viinamarju, kuigi on võimalik, et isa on neile juba otsa peale teinud.
10:01 pm
suxu said…
Ära sa uhkusta siin midagi! Mul on jälle nohu!!

Hmm.

Kombis sain 70 120-st ja Keerus 65 100-st.
10:11 pm
Anonymous said…
No siis ei ole ju üldse päris katastrofaalne!

No nohu muidugi on katastrofaalne. Sellega võitle! joo meega teed!
10:16 pm
suxu said…
Ma sõin küüslauku. Paljalt. Kibe oli.
10:17 pm
Anonymous said…
ma usun jah. Mina võtan küüslauku tabletina - neelan phes tükis alla. Ma ei tea, kas ta ka aitab, muidugi... aga piisavalt vastik on, nii et võiks ju aidata.
10:19 pm
Post a Comment

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...
Post a Comment
Read more

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)
Post a Comment
Read more

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...
Post a Comment
Read more