Skip to main content

Olen möku

Möku ma olen ja mökuks ma jään, kui mind mökuks on loodud... njah, mis teha. :P

Hmm, kõik on Papu süü. Noh, mitte see, et ma möku olen. Aga see küll, et ma nüüd korraga olen sõltuvuses Kakurost ja Josephist. No ausalt. Ja kui nüüd järgi mõelda, siis enamik minu sõltuvusi on Papu süü... Alates Sõrmuste Isandast ja Potterist ning lõpetades lume ja rohelise teega. Kohhhutav! Ma võlgnen talle pool oma elust, selle lõbusama poole. Appi! Aga šokolaadist suutsin ma täitsa ise sõltuvusse jääda. Uhh. Hea seegi. Muuseas, šokolaadist rääkides... on selline šoks nagu Milka M-joy, lilla-roosa. Kui ma seda paar päeva tagasi sõin, siis esimene reaktsioon oli, et see on KÕIGE PAREM ASI, mis ma üldse elus söönud olen. Nojah, siis ma rahunesin veidi maha (šoks sai otsa) ja ma otsustasin, et see on siiski KÕIGE PAREM MAGUS ASI, mis ma üldse elus söönud olen. Ja siis ma püüdsin välja mõelda, et mis siis kõige parem soolane asi on, aga pole siiani tulemuseni jõudnud. Mõni salat vast. Või need kotletid, mida Papu sünnadel saab.

Enivei, ma suutsin täna teetassi valamusse niimoodi panna, et kaks sekundit hiljem kukkus tass valamusse (terveks jäi) ning mina hüppasin köögis ringi, näpp suus ja ulgusin. Ma olen ikka parim, eks ole? ;) Hehee.

Hmm. Eile vestlesin Aruniga, jõudsime otsusele, et ta annab kõik oma raha mulle, kolib Antarktikasse elama ja abiellub pingviiniga. Ning see polnud üldse nii lahe vestlus kui võiks oletada. Aga ikkagi!

Ehh.

Eee...

Lumi!!!

Comments

Anonymous said…
Pingviiniga? No... palju õnne talle.

Ma loodan, et sa enam ei arva, et ma olen vastik... Mulle väga meeldiks, kui sa enam ei arvaks, et ma olen vastik. Siis... maitea, polegi nagu midagi lubada õieti.

A mis sa selle tassiga siis tegid?
suxu said…
Jätsin valamusse. Pikali. Jõllitasin kurja pilguga. Ja tegelikult oli ta kruus.

Ehh. Sa tead, et pikaajaline (ehk siis rohkem kui tund) vihapidamine ei ole mu tugev külg. Pealegi ma magasin vahepeal ja nägin üpris lahedat (imelikku) und. Ja nüüd on mul veidi parem tuju...
Anonymous said…
Mis sa siis unes nägid? Midagi toredat?

Pingviine?

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...