Skip to main content

Kõht sai täis

Käisin üht oma lemmiksalatit söömas. Hästi hea vürtsikas oli täna. Kaks kuklit rabasin kah endale, nagu alati. Tagasiteel sain isegi kolm piiska kaela, kartsin, et hakkab sadama. Ei hakanud, kuigi hall oli küll. Ikka on veel hall.

Suxu Lemmiksalatid TOP 3

1) Marineeritud kana salat (Crepp)
2) Soe pirni-seafileesalat hallitusjuustuga (Pierre)
3) Salat Pariisi kartulitega (Truffe) - ei mäleta enam, kas oli kuum või soe salat ning kas oli kana või siga. Eks tuleb kunagi jälle mekkima minna, aga mitte praegu; praegu on kõht täis.

Hmm. Kontserdiplakatit nägin ka stendil. Olid jah roosad tulbid, aga plakat ise polnudki üleni roosa, nagu ma ennem arvasin.

Meie teaduskonna maja on 2002. aasta kõige ilusam ehitis. Haa! Tehke järele. Aga lahe on ta küll jah. Eriti nurgad. Tavaliselt on majadel ikka sellised 90 kraadised nurgad, nii sees kui väljas, aga meil leidub ikka igasuguseid. Ja käsipuud on ka kenad.

Hmm.

Uni tuleb peale.

Comments

Anonymous said…
Selle postisuse värvi kõrval tundub eelmine ikka eriti oranž
suxu said…
Sina kommentaarid kõlavad juba Udu moodi.
sussa said…
No aga tundub ju!
suxu said…
No aga kõlavad ju!

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...