Skip to main content

Kõht sai täis

Käisin üht oma lemmiksalatit söömas. Hästi hea vürtsikas oli täna. Kaks kuklit rabasin kah endale, nagu alati. Tagasiteel sain isegi kolm piiska kaela, kartsin, et hakkab sadama. Ei hakanud, kuigi hall oli küll. Ikka on veel hall.

Suxu Lemmiksalatid TOP 3

1) Marineeritud kana salat (Crepp)
2) Soe pirni-seafileesalat hallitusjuustuga (Pierre)
3) Salat Pariisi kartulitega (Truffe) - ei mäleta enam, kas oli kuum või soe salat ning kas oli kana või siga. Eks tuleb kunagi jälle mekkima minna, aga mitte praegu; praegu on kõht täis.

Hmm. Kontserdiplakatit nägin ka stendil. Olid jah roosad tulbid, aga plakat ise polnudki üleni roosa, nagu ma ennem arvasin.

Meie teaduskonna maja on 2002. aasta kõige ilusam ehitis. Haa! Tehke järele. Aga lahe on ta küll jah. Eriti nurgad. Tavaliselt on majadel ikka sellised 90 kraadised nurgad, nii sees kui väljas, aga meil leidub ikka igasuguseid. Ja käsipuud on ka kenad.

Hmm.

Uni tuleb peale.

Comments

Anonymous said…
Selle postisuse värvi kõrval tundub eelmine ikka eriti oranž
suxu said…
Sina kommentaarid kõlavad juba Udu moodi.
sussa said…
No aga tundub ju!
suxu said…
No aga kõlavad ju!

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.