Skip to main content

Šokolaadi pole kunagi liiga palju

Eile ja üleüldse sel nädalavahetusel sai täiesti normaalselt prokrastineeritud. Pühapäeval tegin ma seda, mida oleks pidanud laupäeval tegema, ja kui ma lõpuks selleni jõudsin, mida pidin pühapäeval tegema, selgus, et ETV-s on Poirot, Kanal2-s on Sõrmuste Isand ja TV3-s on Muumia ja mul oli korraga kolm head põhjust õppimine edasi lükata. Viimse jäätise panin kah külmosast pihta - šokolaadijäätis šokolaaditükkidega - ja vaatasin siis alguses natuke Poirot, sest see algas kõige varem, siis vaatasin Muumiat ja SI-d, siis vaatasin jälle Poirot kohe tükk aega ja päris lõpuni, sest see oli neist ainus, mida ma juba paar korda näinud polnud, siis ma vaatasin SI-d, sest oli lihtsalt selline tuju, aga reklaamipausidel klõpsisin ikka Muumiale.

Frodol ei ole kaela. Miks Frodol kaela ei ole? Teistel kääbikutel pisut on, aga Frodol ei ole üldse. Kas see on mingi Sõrmuse kaasmõju?

Käisin täna vahelduse mõttes selles loengus, kus ma kunagi ei käi. Ei olnud nii igav, et oleks magama jäänud.

Ilus ilm ja mina istun arvutis. Kuhu see küll kõlbab! Ei kõlbagi, aga mul tuleb nüüd prax. Okei, ma lähen tõstan oma eksameid veidi ringi või vahin neile ahastava näoga otsa.

Comments

sussa said…
Ma ei näinudki poirot'd! Uued osad ja ma ei näinudki! Ja isa ütles, et olevat huvitav olnud!
suxu said…
Oligi huvitav. Na-na-na-na-nah! Olen iivil. >:)
sussa said…
oled jah.
suxu said…
Aga samas jälle mitte nii iivil, kui ma olla võiksin. Päris kahju kohe. Potentsiaal jääb kasutamata. Kukub kaevu.

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...