Skip to main content

Leib lendab, kohupiim kargab

Lahe Infotehnoloogia Koolis prax oli täna. Me mängisime robotitega. Sellistega, millel olid rattad ja mis sõitsid ringi. Ja siis oli põrandale ette tehtud rada, mille nad läbima pidid. Lahe. :) Muidugi klass oli selline, nagu on üks klass, kus on vähemalt 20 arvutit, päike, mittelahtikäivad aknad ja olematu konditsioneer. ;) Aga lahe oli ikka.

Mmm jah. Ma ei taha täna õppida. Viimne hingetõmbepaus enne tulevat sprinti... homsest kolmapäevani. Ehh. Aga täna on reede. Reede õhtu lausa. Ja reede õhtul on masendav õppida. Ma olen seda muidugi teinud. Näiteks ükskord oli mul pühapäeval eksam. See oli veel masendavam. Aga kõige masendavam oli tol korral siiski see laupäev seal reede ja pühapäeva vahel, mille ma kah õppides veetsin. Eksam oli 12. juunil. Ma läksin veel taksoga, sest bussi nii vara ei läinud. Plehh.

Eile õhtul sain ma jälle millegi suurepärasega hakkama. Nimelt ma sõin kohupiima. Kodujuustu. Leival. Ja ühel hetkel söön mina lõbusalt oma kodujuustuleiba ning siis korraga järgmisel hetkel on terve põrand, laud ja Suxu kohupiimane ning leib on kah kuskil laua all. Ehh.

Ja ööl vastu eilset suutsin ma mingil põhjusel naitmeeri näha. Jälle pigem selline olustikuõudus. Sest tegevus iseenesest väga õudne ei olnud. Mingil hetkel näiteks võtsin ma sokke jalast. Mitu sokki oli ühes jalas. Ja siis mingil hetkel olin ma duši all ja vannitoa tuli kustus ära. Ja siis mingil hetkel tuli kraanist tumepunast vett. Aga see tegelt ei olnudki nii õudne, lihtsalt õhkkond oli õudne. Ehh. Aga siis ma tegin silmad lahti ja kell oli peaaegu neli. Aga siis ma jäin varsti õnneks uuesti magama, nii hirmus ei olnud nagu ükskord, kui ma tõesti pärast seda veidi aega teki all värisesin.

Hmm. Jäätist sõin täna. Jäätist, mis osteti nii umbes aastavahetuse paiku. Ei olnud halvaks läinud. Hää oli. Piparmündi-šokolaadi. :)

Nii. Mis ma siis veel oskan öelda. Vist ei oskagi. Loll olen. Aaa! Meelde tuli. Pepleri tänaval on kriidiga kõnniteele kirjutatud "Kati on jonnipunn" ja siis paarkümmend meetrit eemal "Kati on loll". Esmane reaktsioon sellele oli, et päris viisakas. Polegi kogu noorsugu niivõrd hukas.

"Lase kiisu arvutisse!" ja "Kuninga tagasitulek. Karunädal. Otsi linnast kuupi." - bussis on aeg-ajalt mõned vägagi lõbusad reklaamid. Ma oleks täna bussis peaaegu kuhugi lennanud. Pidurdas va sunnik ilma hoiatuseta ja mul on ju libedad kingad. Ja tõsine tasakaalutus. Aga õnneks olid inimesed ees, nii et pikali ei lennanud. :P

Ehh. Äkki piisab selleks korraks. Ehh.

---
Suxu

Comments

Anonymous said…
Sa sööd kodujuustu leival? Pole ime, et ta minema lendab. Proovi saial.

Veel parem: Sega maitsestamata kodujuust munaga, pane saiaviilule, siis umbes seitsmeks kuni kümneks minutiks ahju ja söö siis. Soovitatavalt noa ja kahvliga, muidu lendab.
suxu said…
Njah, aga ta on leival hää.
Anonymous said…
ei tea... mulle ei meeldi.
suxu said…
No ega ma ei sunnigi sind seda sööma. A mis sul leiva vastu on?
Anonymous said…
Vahel suitsuvorst, vahel ahjus üles sulatatud juust, aga kindlasti mitte kodujuust.
suxu said…
A salat?
Anonymous said…
Mispärast ma peaks panema salati leiva vastu? Salat on ilma leivata ju parem.
suxu said…
Ehh, teisest toast kostab joodeldamist.. :P
Anonymous said…
Kuidas see salati, leiva või muu sellisega seotud on?
suxu said…
Kas ma väitsin, et on?

Hmm...

Sel ajal, kui ma meie salati-leiva-kohupiima vestlust lugesin, kostis teisest toast joodeldamist?

Ajaliselt.
Anonymous said…
hmm... see on küll tõsine seos jah.
suxu said…
Nojah. Neljas dimensioon ju ikkagi ja puha.

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...