Skip to main content

Leib lendab, kohupiim kargab

Lahe Infotehnoloogia Koolis prax oli täna. Me mängisime robotitega. Sellistega, millel olid rattad ja mis sõitsid ringi. Ja siis oli põrandale ette tehtud rada, mille nad läbima pidid. Lahe. :) Muidugi klass oli selline, nagu on üks klass, kus on vähemalt 20 arvutit, päike, mittelahtikäivad aknad ja olematu konditsioneer. ;) Aga lahe oli ikka.

Mmm jah. Ma ei taha täna õppida. Viimne hingetõmbepaus enne tulevat sprinti... homsest kolmapäevani. Ehh. Aga täna on reede. Reede õhtu lausa. Ja reede õhtul on masendav õppida. Ma olen seda muidugi teinud. Näiteks ükskord oli mul pühapäeval eksam. See oli veel masendavam. Aga kõige masendavam oli tol korral siiski see laupäev seal reede ja pühapäeva vahel, mille ma kah õppides veetsin. Eksam oli 12. juunil. Ma läksin veel taksoga, sest bussi nii vara ei läinud. Plehh.

Eile õhtul sain ma jälle millegi suurepärasega hakkama. Nimelt ma sõin kohupiima. Kodujuustu. Leival. Ja ühel hetkel söön mina lõbusalt oma kodujuustuleiba ning siis korraga järgmisel hetkel on terve põrand, laud ja Suxu kohupiimane ning leib on kah kuskil laua all. Ehh.

Ja ööl vastu eilset suutsin ma mingil põhjusel naitmeeri näha. Jälle pigem selline olustikuõudus. Sest tegevus iseenesest väga õudne ei olnud. Mingil hetkel näiteks võtsin ma sokke jalast. Mitu sokki oli ühes jalas. Ja siis mingil hetkel olin ma duši all ja vannitoa tuli kustus ära. Ja siis mingil hetkel tuli kraanist tumepunast vett. Aga see tegelt ei olnudki nii õudne, lihtsalt õhkkond oli õudne. Ehh. Aga siis ma tegin silmad lahti ja kell oli peaaegu neli. Aga siis ma jäin varsti õnneks uuesti magama, nii hirmus ei olnud nagu ükskord, kui ma tõesti pärast seda veidi aega teki all värisesin.

Hmm. Jäätist sõin täna. Jäätist, mis osteti nii umbes aastavahetuse paiku. Ei olnud halvaks läinud. Hää oli. Piparmündi-šokolaadi. :)

Nii. Mis ma siis veel oskan öelda. Vist ei oskagi. Loll olen. Aaa! Meelde tuli. Pepleri tänaval on kriidiga kõnniteele kirjutatud "Kati on jonnipunn" ja siis paarkümmend meetrit eemal "Kati on loll". Esmane reaktsioon sellele oli, et päris viisakas. Polegi kogu noorsugu niivõrd hukas.

"Lase kiisu arvutisse!" ja "Kuninga tagasitulek. Karunädal. Otsi linnast kuupi." - bussis on aeg-ajalt mõned vägagi lõbusad reklaamid. Ma oleks täna bussis peaaegu kuhugi lennanud. Pidurdas va sunnik ilma hoiatuseta ja mul on ju libedad kingad. Ja tõsine tasakaalutus. Aga õnneks olid inimesed ees, nii et pikali ei lennanud. :P

Ehh. Äkki piisab selleks korraks. Ehh.

---
Suxu

Comments

Anonymous said…
Sa sööd kodujuustu leival? Pole ime, et ta minema lendab. Proovi saial.

Veel parem: Sega maitsestamata kodujuust munaga, pane saiaviilule, siis umbes seitsmeks kuni kümneks minutiks ahju ja söö siis. Soovitatavalt noa ja kahvliga, muidu lendab.
suxu said…
Njah, aga ta on leival hää.
Anonymous said…
ei tea... mulle ei meeldi.
suxu said…
No ega ma ei sunnigi sind seda sööma. A mis sul leiva vastu on?
Anonymous said…
Vahel suitsuvorst, vahel ahjus üles sulatatud juust, aga kindlasti mitte kodujuust.
suxu said…
A salat?
Anonymous said…
Mispärast ma peaks panema salati leiva vastu? Salat on ilma leivata ju parem.
suxu said…
Ehh, teisest toast kostab joodeldamist.. :P
Anonymous said…
Kuidas see salati, leiva või muu sellisega seotud on?
suxu said…
Kas ma väitsin, et on?

Hmm...

Sel ajal, kui ma meie salati-leiva-kohupiima vestlust lugesin, kostis teisest toast joodeldamist?

Ajaliselt.
Anonymous said…
hmm... see on küll tõsine seos jah.
suxu said…
Nojah. Neljas dimensioon ju ikkagi ja puha.

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...