Skip to main content

kuidas ma vanni pesin

Pesin eelmisel nädalavahetusel oma vanni hästi kenasti puhtaks. Mulle ei meeldi koristada, aga kellele ikka meeldiks? Huvitav, kas selliseid inimesi nagu Sõprade Monica on päriselt ka olemas? Mina igatahes selline ei ole. Ma koristan siis, kui on vaja.

Igatahes, vann sai väga ilusaks puhtaks ja valgeks. Hiljem oli kohe nii mõnna sinna vanni pessu minna. Panin natuke oma vannisoola ka, mis oli juhtumisi roheline - ja tulemuseks oli see on, et mu vann oli rohelisetriibuline. Minu just äsja uhipuhtaks pestud ilus säravvalge vann oli rohelisetriibuline!!! 

Kui ma seda lugu emale rääkisin, siis ta küsis, et kas Cif siis ei võta neid rohelisi triipe ära. Võtab küll, aga point polnud üldse selles. Point oli selles, et ma just pesin seda vanni ja nüüd ta oli rohelisetriibuline. 

Sellepärast mulle ei meeldigi koristada. See on nii tänamatu töö. Näed vaeva, teed kõik korda ja puhtaks ja siis natukese aja pärast on kõik jälle must ja sassis. 

No igatahes ma pesin vanni nüüd uuesti puhtaks. Ja seda rohelist vannisoola ma enam mõnda aega ei kasuta.

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.