Skip to main content

... ja tuleb

See nädal oli juba päris-päris kevadine, päikeseline ja temperatuur päeval umbes 12-13 kraadi. Kahjuks lubatakse järgmiseks nädalaks vihma ja lörtsi. Panin selga juba õhema rohelise jope ja jalga kingad ja õhemad püksid. 

Külmemaks võib ilm tõepoolest minna, aga vähemalt pimedamaks nii pea mitte. Kell keerati nüüd suveajale ja õhtud on mõnusad ja kaua valged. Valgust tuleb aina juurde ja juurde. See on küll tore.

Homme läheme emaga jälle teatrisse. Kaks nädalat tagasi käisime ka, vaatasime Hüljatuid. See oli see etendus, mis jäi mul eelmisel aastal nägemata, kuna jäin täpselt siis haigeks; seekord oli ka hirm nahavahel, et äkki tuleb jälle mingi tõbi kallale, aga õnneks ei tulnud ja saime ilusti minna, ilm oli ka üsna okei. 

Etendusega jäime väga rahule, muusika oli ilus ja lavakujundus oli ilus ja kõik oli supertore. Nutsime mõlemad ka omajagu. Kohad olid meil rõdu esimeses reas ja sealt oli väga hea vaade ja ülevaade. Saal oli täitsa täis.

Enne teatrit käisime koos ema ja isaga jälle Shakespearis söömas, see oli ka tore. Homne etendus on meil varem, kell neli, seega võib-olla läheme kuhugi kohvikusse hoopis pärast etendust. Vahepeal oli ka mu isal sünnipäev ja seda käisime samuti kolmekesi kohvikus tähistamas, teiste pereliikmetega ei olegi veel koos pidu pidanud. 

R-i kingitud kokaraamatud jõudsid ka hiljuti kohale ja ma tegin sealt eelmine nädalavahetus ka ühe jogurtikoogi. Maitselt oli see päris hea, aga serveerima pidi seda pokaalis, sest mul oli väike võitlus želatiiniga ja tundub, et tema võitis. Päris igas suunas see kook õnneks plops ei läinud ja mõned tükid olid isegi tahkemad ja püsisid koogitükikujulised, aga teised ei püsinud. Mul jäi koogipõhjamaterjali veel üle ka, seega saan varsti järgmise koogi teha. 

Uued kokaraamatud
 
Minu kook

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...