Skip to main content

... ja tuleb

See nädal oli juba päris-päris kevadine, päikeseline ja temperatuur päeval umbes 12-13 kraadi. Kahjuks lubatakse järgmiseks nädalaks vihma ja lörtsi. Panin selga juba õhema rohelise jope ja jalga kingad ja õhemad püksid. 

Külmemaks võib ilm tõepoolest minna, aga vähemalt pimedamaks nii pea mitte. Kell keerati nüüd suveajale ja õhtud on mõnusad ja kaua valged. Valgust tuleb aina juurde ja juurde. See on küll tore.

Homme läheme emaga jälle teatrisse. Kaks nädalat tagasi käisime ka, vaatasime Hüljatuid. See oli see etendus, mis jäi mul eelmisel aastal nägemata, kuna jäin täpselt siis haigeks; seekord oli ka hirm nahavahel, et äkki tuleb jälle mingi tõbi kallale, aga õnneks ei tulnud ja saime ilusti minna, ilm oli ka üsna okei. 

Etendusega jäime väga rahule, muusika oli ilus ja lavakujundus oli ilus ja kõik oli supertore. Nutsime mõlemad ka omajagu. Kohad olid meil rõdu esimeses reas ja sealt oli väga hea vaade ja ülevaade. Saal oli täitsa täis.

Enne teatrit käisime koos ema ja isaga jälle Shakespearis söömas, see oli ka tore. Homne etendus on meil varem, kell neli, seega võib-olla läheme kuhugi kohvikusse hoopis pärast etendust. Vahepeal oli ka mu isal sünnipäev ja seda käisime samuti kolmekesi kohvikus tähistamas, teiste pereliikmetega ei olegi veel koos pidu pidanud. 

R-i kingitud kokaraamatud jõudsid ka hiljuti kohale ja ma tegin sealt eelmine nädalavahetus ka ühe jogurtikoogi. Maitselt oli see päris hea, aga serveerima pidi seda pokaalis, sest mul oli väike võitlus želatiiniga ja tundub, et tema võitis. Päris igas suunas see kook õnneks plops ei läinud ja mõned tükid olid isegi tahkemad ja püsisid koogitükikujulised, aga teised ei püsinud. Mul jäi koogipõhjamaterjali veel üle ka, seega saan varsti järgmise koogi teha. 

Uued kokaraamatud
 
Minu kook

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...