Skip to main content

tulevik ja draama

Kevad läks vahepeal pausi peale ja sadas hoopis lund. Nüüd paistab jälle päike, aga puhub ka külm kirdetuul. Õnneks lubatakse lähimateks päevadeks päikest ja temperatuuri tõusu. 

Reedel tähistasime koos lähemal elavate sugulastega ema ja ka isa sünnipäeva. Ma tulin töölt natuke varem ära ja sõitsin otsebussiga vanemate maja juurde, kingitused olid mul varem juba ostetud, kaart ka kirjutatud, lisaks sain ka vanemate maja kõrvalt poest lilled. Teised tulid natuke hiljem. Ema oli ise kuumroa küpsetanud ja koogi teinud, lisaks tellinud ka Selverist suupisteid ja salateid, seega kõht sai korralikult täis ja natuke ülegi. Rääkisime siis igast asjast ja isegi mina sain vahepeal sõna ja üldse oli tore koosolemine.

Eile käisime koos emaga jälle teatris. Seekord oli meil siis kõige lühem paus kahe etenduse vahel, alla nädala. Seekord vaatasime komöödiat "Elamise reeglid", mis hõlmas ühe perekonna kokkusaamist jõulude puhul. Seal mängis ka minu onutütar ja ka onutütre tütar, kuigi viimasel oli täpselt üks repliik - ta sisenes siis, kui kogu perekond oli omavahel ikka korralikult tülli läinud, kõik saladused välja tulnud ja toolid hakkasid juba vaikselt lendama ning küsis üllatunult, et mis siin toimub. 

Lavastus ise oli mõnevõrra naljakas küll. Paar korda naersin häälega, enamasti lihtsalt muigasin. Vaadata oli huvitav, aga mingit sügavamat mõtet sealt külge ei jäänud. Pani küll korraks mõtlema, et kui meie pere jõuludest näidend kirjutada, siis kas see oleks ka naljakas. Meil küll pole toolid veel lendama hakanud ja keegi otseselt tülli pole pööranud, aga kui mõned käitumismallid natuke üle võlli keerata, siis peaks natuke nalja ikka ka saama. Näiteks ema ei suuda kunagi lauas paigal istuda ja rahulikult süüa, vaid ta kogu aeg pakub kellelegi midagi. Ja isale meeldib mõistatusi anda, selliseid, kus peab mõtlema. Ükskord näiteks läks õde selle peale nurga taha ja helistas vennale, et mõistatuse vastust küsida. 

Eelmiste jõulude ajal, kusjuures, saatis keegi meist naljapärast ühe artikli ringlema, kus oli öeldud, et ärge minge jõulude ajal sugulaste külla, vaid olge rahulikult kodus ja nautige glögi. Me oleme siiski päris hästi läbisaav pere, et meil mingeid jõuluaegseid tülisid küll ei teki. Eks meil ole teemasid küll, mis kütavad kirgi, aga neid saab siis lihtsalt vältida. 

Ühesõnaga, lavastus ja näitlejate töö oli hea, aga lugu ise oli selline natuke meh. Samas ikkagi vaadatav ja huvitav ja ka mõnevõrra naljakas, seega ma ei kahetse küll, et seda vaatama läksin. Lavakujunduses meeldis mulle suur peegel, millest sai natuke täpsemalt jälgida, mis toimus lava tagaosas. Istusime esimeses reas, kohad 1 ja 2.  

"Beatrice" meeldis mulle mõnevõrra rohkem. See oli selline ulmeline lugu, mis jutustas elust tulevikus. See oli ka filosoofiline, aga siiski inimlik ja käsitses sellist iidvana teemat, et kas inimest saab surnust ellu äratada. Antud juhul siis digiteeriti inimese teadvus ja viidi see uude kehasse. Kusjuures, kunagi väga-väga ammu ma vaatasin üht filmi, mis oli ka täpselt sama sisuga. Õekesed ja vennake vaatasid ja mind aeti vist mingi hetk magama või lihtsalt ära, kuna film oli õudne, või ma lihtsalt ei mäleta, millega see kõik lõppes. Head nahka sellest igatahes ei tulnud. Näidendis keeras ka asi vahepeal kihva, kui mees hakkas kahtlema, kas see teise kehaga naine on ikka tema naine ja naine ise ka oli segaduses. 

Lisaks sisule oli ka lavakujundus huvitav, lava sättis end pidevalt ringi, osa põrandast kerkis ja siis jälle langes ja ma mõtlesin vahepeal, et näitlejad peavad ettevaatlikud olema, et nad auku ei kukuks. Lisaks lasti vahepeal ka müstilist muusikat, mis mulle täitsa meeldis. 

Kavalehes oli ka huvitavat infot, nt oli seal kirjas, et kuskil on tehtud selline programm, mis analüüsib isiku kõiki e-maile ja sõnumeid ja siis vastab küsimustele nii, nagu see isik oleks sellele vastanud. Nö surnutega rääkimine siis. See on huvitav teema. Isegi kui sa sellesse kõigesse päris ei usu, siis huvitav on see ikka. 

Mai alguses on meil üks etendus veel ja siis ongi vist selleks hooajaks kõik.

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...