Aasta tagasi - Küprose reis 16.10 - 23.10.2018

Küpros, 16.10 – 23.10.2018

Esmaspäev, 15.10.

Otsustasime teha samamoodi nagu viimati, ehk siis sõita juba eelmisel päeval Tallinnasse, veeta öö hotellis ja hommikul minna taksoga lennujaama. Läksime jälle pärastlõunase rongiga ja peatusime taaskord GO Shnelli hotellis, kuhu on raudteejaamast väga mugav minna, kuna see asub kohe seal kõrval.

Tuba oli meil vanalinna pool ja vist teisel korrusel, seega käisime ainult trepist. Õhtust sõime hotellis asuvas Perrooni kohvikus, kus olid pea kõik laual reserveeritud, aga me ei saanudki teada, kas mõne turistigrupi poolt või oli muu sündmus toimumas; igal juhul oli paar lauda vaba ja me saime ära süüa enne kui rahvamassid kohale jõudsid.

Läksime varakult õhtul magama ja ärkasime natuke enne kella viit hommikul. Takso oli meil juba õhtul ette tellitud kella 5.20-ks. Magada saime muidu päris hästi ja üsna kaua, seekord vilistavad rongid ei seganud, kuna olime teisel pool ja aken oli ka kinni.

Teisipäev, 16.10.

Saime hotellist taaskord toidupakid kaasa ja sõitsime lennujaama. Jõudsime sinna piisava varuga, et saime enne kokkulepitud kohtumisaega (kell 6) hommikusöögi ära süüa. Seejärel jagati meile infokaustikud kätte ja suunati check-in'i lauda. Seal sai natuke sabas seistud, siis andsime kohvrid ära ja suundusime turvakontrolli poole. Mina sain ilusti läbi, aga ema käekotile tehti jälle tupsutest.

Aga kõik läks ikkagi ilusti ja siis läksime oma väravat otsima. Üllatavalt oli seekord lisa dokumendikontroll ka enne väravat. Me alguses ei läinudki läbi, kuna me ei teadnud, kas teisel pool üldse on korralikku ooteruumi jms, aga siis ikka läksime ja seal oli isegi üks kohvik, kus me istusime, ootasime ja smuutit jõime.

Lend oleks pidanud minema kell 8:00, aga jäi umbes pool tundi hiljaks, mis on tegelikult päris vähe. Check-in'is olime küsinud lennukisse kõrvutiolevad kohad ja saime ka, üks koht akna all ja teine siis reas keskmine, kuna kummalgi pool oli 3 kohta. Maha istudes tundus mulle, et see on selle lennuki kõige kitsam rida üldse – viimasest tšarterlennust oli viis aastat möödas, seega võib-olla ma ei mäletanud enam, kui kitsas lennukis olla võib, aga seal oli küll päris kitsas.

Lennuk lendas umbes 4 tundi ja kuna all olid pilved ja midagi eriti vaadata ei olnud, siis püüdsin natuke tukastada, aga nii kitsastes oludes jäi mul selle peale kael valusaks. Süüa-juua meile tasuta ei antud ja me ei ostnud ka. Korra käisime jalgu sirutamas, ehk siis lennuki WC-s ja tuleb öelda, et istekohaga võrreldes oli WC-s ikka päris lahedalt ruumi.

Kohale jõudes andis väline soojus varakult tunda. Väljusime lennukilt ja üllatuslikult läbisime taaskord passikontrolli. Siis saime kohvrid kätte ja läksime bussi peale. Buss ja bussijuht olid meil Küprose omad ja meil võttis natuke aega, et taibata, miks. Küprosel on nimelt vasakpoolne liiklus. Kunagi oli Küpros Inglismaa käes ja tõenäoliselt sellepärast siis.

Bussiga sõitsime hotelli, kus saime oma toad kohe kätte. Meie toas oli lausa 3 voodit, seega saime valida. Mina võtsin kõige aknapoolsema ja ema kõige uksepoolsema, kolmas voodi jäi siis meie vahele.

Pakkisime kohvrid lahti ja puhkasime natuke, siis läksime randa. Tee peale jäi ka üks suveniiripood, kust ostsime kaks rannalina. Käisime kohe ka ujumas. Vesi tundus väga soe. Mõtlesin, et sellist asja pole mul kunagi Eestis olnud, et vesi tundub vette minnes soe. Vesi tundub vette minnes alati hullult külm ja alles vees olles hakkab mõnus. Tegelikult tundus ka järgmistel Küprose rannapäevadel vesi vette minnes parasjagu jahe, siis kui päike säras kõrgel taevas ja väljas oli väga kuum.

Käisime siis mõlemad ujumas ära ja seejärel läksime kohe kõrvalasuvasse kohvikusse õhtust sööma. Tellisime meze, mis oli põhimõtteliselt valik erinevaid küprose toitusid, seal olid eri juustud, vorstid, dolmad, jne. Ka värsket kraami, nagu tomat, kurk, porgand. Kõrvale jõime kohvi, mina frappet ja ema Küprose kohvi. Küprose kohv on põhimõtteliselt sama, mis Türgi kohv, aga proovi sa seda Kürpose Kreeka osas mainida. Me ei proovinud. Frappe, mida tehakse lahustuvast kohvist, oli ka väga hea.

Meie kohviku lähendal ilusal merre ehitatud teel (muul? kai?) oli ka üks kalamees ja varsti tulid tema juurde kala noolima kaks kassikest. Vaatasime kalameest ja kassikesi ja mõnulesime niisama sooja lõunamaa õhu käes. Neid hulkuvaid kassikesi on Küprosel päris palju ja neid kahte sõber-kassi nägime me teistel päevadel ka. Meie laua juurest jalutas mööda üks must kass, kes läks veeäärsetele kividele kõndima. Lisaks temale kõndis seal ka keegi mees, kes midagi ämbrisse korjas – merikarpe ehk? Ei tea.

Peale õhtusööki läksime tagasi hotelli ja üsna varakult ka magama. 

Kalamees ja kassid

Kolmapäev, 17.10.

Hommikusöök hotellis oli igati rikkalik. Tavalise kohvi asemel saime masinast cappucinot. Söögivalik oli ka suur, olid juustud, singid, tomat, kurk, loomulikult ka oliivid, oli ka sooja sööki nagu peekon, munapuder, praemuna, keeduviiner, oli kaerahelbeputru, hommiku-helbeid, jogurtit, puuvilja ja umbes 10 eri sorti leiba-sai.

Oliivid olid loomulikult igal pool kividega. Ka salati sees. Kreeklased ei tunnista kivideta oliive. ;)

Hommikusöök söödud, saime korraks veel natuke puhata ja siis asusime teele Küprose pealinna Nicosia poole. Tegime ka vahepeatuse Khirokitia arheoloogilisel alal, kus asub vanim inimasula Küprose saarel, ca 6800 e.m.a. Antud koht kuulub ka UNESCO maailma-pärandisse. Tegemist oli siis mäeküljel asuvate ümarate hütikestega, kus inimesed elasid ja kuhu nad ka oma surnud matsid – reaalselt siis oma põranda alla.

Sõitsime edasi Nicosia poole, kus külastasime esmalt Küprose Arheoloogiamuuseumit, kus oli palju huvitavat, alates väikestest kujukestest ja kausikestest suurte kujude ja kaussideni. Oli keraamikat, ehteid, skulptuure, haudu, jne. Pildistada ei lubatud. Muuseum ise asus pealnäha üsna tagasihoidlikus majas, mis oli küll ilus ja sammastega, aga asus lihtsalt kuskil nurga peal. Giid rääkis ka, et antud maja jääb muuseumile kitsaks, seega nad kolivad millalgi uude ja uhkemasse. Tõesti, ka muuseumis sees ei olnud seda avarust, mis ühes muuseumis olla võiks.

Muuseumis käidud, viis buss meid Vabaduse monumendi juurde ja sealt edasi läksime juba jala. Vabaduse monumendi juures oli ka linnamüür ja vallikraav, mida polnud kunagi vett täis lastud, sest linn olla enne ära vallutatud, kui nad seda teha jõudsid.

Jalutasime sealt ühe kunagise türklasest asevalitseja maja juurde, kellel oli selline kinnikaetud rõdu, et ka naised saaksid piiluda, mis tänaval toimub. Majas sees oli aed ja paksud müürid. Sealt edasi jalutasime Küprose Peapiiskopi palee ette, mille kõrval oli üks kena kirik. Piiskopilossi sisse ei lastud, aga kirikusse küll, seal oli palju kulda ja karda ja viirukitopsid ning huvitavad freskod, aga pildistamise eest küsiti 15 eurot raha ja me miski-pärast ei olnud kirikut toetavas tujus. Seega istusime ja vaatasime niisama, kui giid seletas, mis ühel või teisel freskol kujutatud oli.

Sealt edasi järgnesime giidile mööda kitsaid tänavaid, mille ääres müüdi ilusaid siniseid ehteid ja huvitavaid kausikesi. Lõpuks jõudsime ühe puu juurde, kus toimus usin ehitustöö ja meile näidati see puu kätte kui pärastlõunane kokkusaamiskoht. Siis läksime otse-otse mööda kaubandustänavat, mille kohale olid päikesekaitseks riidest kolmnurksed lipukesed tõmmatud ja mis viis kuni piirini välja.

Me olime emaga veidi ärevil selle Türgi poolele minemise suhtes, aga otsustasime, et käime siis ikkagi ära. Seisime pikast järjekorras, näitasime oma ID-kaardi ette ja meid lasti läbi. Aga mitte veel Türgi poolele, vaid teise veel pikemasse järjekorda, kus tuli jälle dokumenti näidata. Seal seisime kuuma päikese käes päris kaua aega ja hakkasime vaikselt kahetsema, et olime piirialasse tulnud, aga samas tahtsime ikka lõpuni seista, kui juba tuldud sai. Ühes kõrvaltänavas mängisid väikesed kiisud.

Lõpuks jõudis järjekord ikkagi ka meieni ja me saime läbi. Ootasime, kuni kõik meie omad olid kohal ja siis jätkasime koos giidiga jalutuskäiku nüüd juba Türgi poolel.

Suundusime Hagia Sofia gooti katedraali vaatama, mis on nüüd muudetud mošeeks. Käisime ka sees – rätid panime pähe ja kingad võtsime näpu otsa, kusjuures nii, et tallad olid vastamisi. Polnudki enne üheski mošees käinud. Põrandal oli ilus pehme vaip ja sees oli palju avarust, sest toole neil ju ei ole. Naiste jaoks oli eraldi koht aukudega seina taga, kus mehed neid ei näeks, aga nemad saaksid siiski jumalateenistusega ühineda.

Pärast mošeed käisime ka ühes karavanserais, kus omal ajal karavanid öösel peatusid, praegu oli seal palju söögikohti ja poekesi.

Sealt algaski meie vaba aega ja me emaga teadsime täpselt mida teha – võtsime kampa koos paar teise inimesega, kes teadsid kuhu minna, ja panime padavai Kreeka poolele tagasi. Seal võtsime juba rahulikult, jalutasime natuke edasi-tagasi ja otsisime sobivad söögikohta. Loe: me olime väsinud, näljased ja otsustusvõimetud. Lõpuks maandusime ühes kohvikohas, kus tellisime külmad cappucinod ja juustupirukad. Saime juua ja süüa ja turgutust. Kohvi serveeriti koos klaasitäie veega, nagu seal kombeks on. Pirukas oli hea, kuigi pisut kuivavõitu. Kohv oli hea, vesi oli hea.

Peale seda jalutasime veel natuke ringi, käisime ka mõnes poekeses. Ema ostis endale salli, mina ühe kausi ja kõrvarõngad. Proovisin ka neid siniseid ehteid üles leida, mida olime enne tee peal näinud, aga kuna kartsime paaniliselt ära eksimist, siis ei julgenud väga kaugele minna ja päris õiget kohta üles ei leidnud, aga ilusa Cypruse kausi ja sinised kõrvarõngad sain ikka.

Siis jõime natuke mulliteed ja seejärel läksime varakult kogunemiskohta, istusime pingil ja vaatlesime inimesi. Seejärel suundusime tagasi bussi ja sõitsime Limassoli.

Seal käsime esimese asjana veepoes – eks seal müüdi ka muud, aga pigem oli see selline putka kui päris pood, ja meie ostsime sealt küll ainult vett ja korra ka jäätist ja kommi. Küprose kraanivesi on õrnalt kloori maitsega, aga ikka parem ja joodavam kui Tallinna vesi. Meile meeldib mullivesi, seega seda ostsime poest, iga päev üks 1,5 L pudel + mõnikord kaasa võtmiseks ka üks-kaks 0,5 L pudelit.

Meil olid hotellis ettetellitud ainult hommikusöögid, kuigi sai tellida ka õhtusööke. Me juurdlesime selle üle kodus kaua, aga lõpuks otsustasime õhtusööke mitte tellida, et saaks käia erinevates kohvikutes ja kui ei ole tahtmist kuhugi mujale minna, siis tellida hotellis kohapeal. Seda me siis ei teadnud, et kohapeal tellides oli õhtusöök ligikaudu 2 korda kallim.

Sel õhtul oli hotellis elava muusikaga rahvuslik õhtusöök, seega otsustasime ikkagi minna. Magustoidu ja meelelahutusega jäime igati rahule ja kokkuvõttes jäime ka rahule. Soolaseks toiduks sõin ma peamiselt dolmasid, mis olid natuke liiga hapud. Teisi asju sai ka proovitud. Kõrvale jõime klaasi punast veini. Lisaks muusikale oli ettekavas ka kaks kreeka vanameest tantsijat, kes tegid erinevaid ulmelisi asju taskurätikuga ja ka ilma. Lõpuks võeti kõik rahvas, kes väga vastu ei punninud ka tantsima ja siis me kepsutasime laudade vahelt ja ringi ümber basseini ja väga lõbus oli ja väsitav ka, aga peamiselt ikka lõbus.

Kui kreeka vanamehed ära läksid, siis said eesti tantsulõvid platsile minna ja mõned paarid ikka tantsisid ka. Meie tantsisime mingi hetk oma hotellituppa tagasi, päris peo lõpuni ei jäänud.

Meie hotelli kass (ja meie mulliveed ka)

Neljapäev, 18.10.

Täna võtsime suuna saare lääneossa Pafosesse, aga ka tee peale jäid mitmed huvitavad kohad. Esimene neist oli Kolossi kindlus, kus Johaniitide ordu rüütlid valmistasid kunagi Küprose kuulsat Commandaria veini. Kindlus oli ilus ja võimas, paksude müüridega. Me päris katusele ei hakanud ronima, aga juba sissepääsuks tuli trepist üles ronida ja see oli meile piisavalt kõrge. Lisaks oli kindluse ümber ka ilusate värviliste õitega põõsad.

Järgmine peatuskoht oli Kourioni linna varemed, mis laiusid päris suurel maa-alal mere ääres. Õhk oli sudune, või tegelikult pigem liivane, kuna Sahara liivatorm olevat ka meieni jõudnud. Seega seal, kus oleks pidanud nägema sini-sinist merd... nähtav see siiski oli, aga pigem hallikas-sinine. Vaatamata liivale oli päike ikkagi väga palav. Jalutasime mööda iidse linna varemeid ja imetlesime selle säilinud mosaiike. Linna kõrgperiood jäi Rooma ajastusse ning see hävis 365. a. maavärina ajal.

Rikkamad inimesed olid oma elutubade põrandad katnud imeliste mosaiikidega ja neil olid ka oma basseinid ja saunad, aga vett nad said alles siis, kui seda jäi järgi peale avalike kaevude ja rahvale avatud termide täitmist.

Seal oli ka restaureeritud amfiteater, mida kasutatakse siiamaani teatrina.

Sealt sõitsime edasi Petra tou Romiou'sse, armastusjumalanna Afrodite sünnipaika, kus meid ootas esmalt pildistamispeatus ja seejärel juba väike suplus. Rand oli siin väga kivine. Vesi oli päris mõnus ja pärast jahutavalt suplust tõusin ma merest kui Afrodite ja liuglesin graatsiliselt kaldale... eee, mitte päris. Graatsiliselt liuglemisest oli asi kaugel. Pigem ma ronisin neljakäpakil madalasse vette ja jäin sinna mõneks ajaks istuma ja mõtlema, et mida paganat ma küll edasi teen. Lõpuks sain kuidagi jälle püstiasendisse ja siis kõndisin, hambad ristis, kiiresti üle torkivate kivide.

Leidsime, et meie rand on ikka kordades parem.

Edasi sõitsime siis juba Pafosesse, kus meile anti esmalt natuke vaba aega, mille veetsime mitmekesi koos lõunat süües. Kreeka salat oli lihtne aga maitsev, samas frappe jäätisega oli ülimalt hea.

Pärast ootas meid veel üks trobikond mosaiike Kato Pafose arheoloogiapargis. Neid oli palju ja need kujutasid erinevaid müütilisi stseene ja osad neist olid ikka hämmastavalt ilusti säilinud. Selle mosaiiginduse oli avastanud üks maad kündev talupoeg ja nüüd on sealt välja kaevatud mitukümmend mosaiiki ja sama palju või rohkemgi võib veel maa all olla. Mosaiigid on siis Küprose Rooma perioodist ja on lisatud UNESCO maailmapärandisse.

Pärast mosaiike sõitsime üsna väsinutena hotelli tagasi, seal puhkasime pisut ja siis läksime sööma ühte huvitavasse kohvikusse, mis oli meie hotelliga samal tänaval ja mille silt Γαστρα paistis meie rõdult ka ilusti kätte. Alguses ma lugesin sealt sildilt venekeelse zavtra, aga õige oli siiski gastra. Ei ole see kreeka keel ikka veel nii käpas, et selle lugemine automaatselt tuleks.

Söögikoht oli väga tühi ja kui me sinna sisenesime, siis omanik või peaasjataja ütles, et kümme minutit läheb veel aega. Ukse taga ei pidanud õnneks ootama, uurisime menüüd. Tellisime eelroaks suvikõrvitsapallid, mis olid väga nämmad, seejärel halloumi salat emale ja antikristus minule. Olgu, olgu, antikristo siiski, mis on liha aeglase küpsetamise viis tule kohal. Minu antikristo oli tükeldatud siga leivakeste peal koos tžadžiki ja juustuga. Maitses hästi ja kõht sai ka kohe väga täis. Toidu kõrvale pakuti ka valget leiba, mis oli maitsestatud kaneeli ja/või kardemoniga ja maitses väga hästi.

Magustoiduks tellisime baklavat ja vanillikreemi, aga toodi meile mõlemale vanillikreem väitega, et baklava on otsas. See oli ka hea.

Istusime seal veel mõnda aega, nautisime taaskord sooja lõunamaa ööd, aga kurvastasime natuke, et kohvikus nii vähe inimesi oli. Kui meie hotell poleks kõik endale tõmmanud, oleks vast ka neis kohvikutes ja söögikohtades rohkem rahvast olnud. Samas ka võimalik, et neil on hooaja lõpp ja et suviti või muul ajal on seal ikka rohkem rahvast.

Must kass rannakohvikus

Reede, 19.10.

Täna oli selline mõnus poolvaba päevake, kus saime hommikul kaua magada (kella kaheksani), siis rahulikult söömas käia, kuhugi polnud kiiret.

Sõime seekord õues ja hotelli juures elav suur oranž kass tuli ja heitis mu jalgade peale. See ei olnud selline toitu nuruv kass, vaid pigem selline kass, kes tuli ja heitis kõikide jalgade peale ja siis läks jälle ära. Tuppa ta ei läinud, aga õues kõndis küll ringi nagu boss. Boss ise oli ka seal, hotelli boss siis, istus samuti välja ja ajas oma inimestega juttu.

Seejärel läksime randa, ostsime kaks lamamistooli ja päevavarju ja lõõgastusime. Oli väga ilus, päikeseline ja soe. Vahepeal käisime ujumas ka, kuid kuna õhk oli nii soe, siis vesi tundus alguses sisse minnes ikkagi jahe, päris oli muidugi mõnna.

Ohh, paradiis. Peale Afrodite kivist randa tundus meie oma ikka ülimõnus. Liiv oli pruunikas-hall ja pehme, meri oli roheline ja soolane. Kui ma ujuda enam ei viitsinud, siis viskasin niisama pikali, tõstsin jalad pinnale ja lasin lainel end randa uhtuda. Vesi kandis väga hästi. Vees olid ka kalakesed, väikesed kalakesed ja ka suuremad kalakesed.

Pärastlõunal läksime tagasi hotelli ja seadsime end kodulinna ekskursiooniks valmis. Lõunaks sõime jäätist. Saime giidiga hotelli ees kokku ja hakkasime vanalinna poole jalutama. Ilm oli väga palav. Olles umbes 15 minutit kõndinud ja mitte veel kohale jõudnud, väsisin ma ära ja muutusin natuke torisevaks. Sellest ei olnud eriti kasu ja ausalt öeldes oli päris keeruline pahas tujus olla, kui ümberringi oli nii ilus ja soe ja päike. Aga ma ikkagi üritasin.

Kaldapromenaad, mida mööda me jalutasime, oli eurorahadega ilusaks tehtud, seal oli park ja skulptuurid ja kohvikud. Möödusime ka Agia Napa katedraalist, mis oli millegi poolest kuulus, aga kuhu sisse me ei üritanud minna, sest sinna niikuinii ei lasta.

Umbes kolmveerand tunniga jõudsime me uude jahisadamasse, sealt siis vanalinna. Käisime jaanileivaveskis, kus oli hea jahe ja suur hunnik igavaid masinaid, seejärel vaatasime mošeed ja lõpetasime keskaegse kindluse juures. Entusiastlikud turistid ja särasilmsed avastajad nagu me ei olnud, pöördusime peale seda mööda kaubandustänavat kodupoole tagasi. Võib-olla mõned läksid ka kindluses paiknevasse muuseumisse, aga suurt tungi küll ei olnud.

Me jalutasime ka vaikselt tagasi, kosutades end tee peal kohviga ülevalatud jäätisega. Ma lootsin, et see on midagi sellist, nagu frappe jäätisega, aga see oli siiski kohviga ülevalatud jäätis. Siiski, päris hea ja jahutav.

Läksime edasi, käisime erinevates poekestes, aga midagi väga silma ei hakanud. Alles siis kui jõudsime suurde ja korralikku suveniiripoodi, läks asi paremaks. Ma ostsin endale sinise kleidi ja sinise tuunika ja sinise põlle, ema ostis igast kingikraami, nänni ja maiustusi. Kuna meie lähedal hotelli juures oli ka suveniiripood, siis me väga üle ei pingutanud.

Pärast seda ma enam igatahes ei mossitanud. Jalutasime tagasi koju, vahepeal istusime ja vaatasime merd ja vaatasime kahte kassikest, kes meie juurde jalutasid ja vaatasid sellise näoga, et andke nüüd meile miskit. Meil aga ei olnud kahjuks mitte kui midagi anda, peale glükoositablettide ja seda nad ei tahtnud. Ema pakkus küll.

Mõtlesime algselt, et sööme mõnes neist kohvikutest, millest me mööda jalutame, aga lõpuks läksime ikka hotelli tagasi ning puhkasime seal natuke. Õhtul läksime jälle meile juba tuttavaks saanud Gastra kohvikusse, mille juhataja hüüdis samamoodi nagu eelmine õhtu, et kümme minutit veel. Kuigi seekord me tulimegi vähemalt kümme minutit hiljem kui eelmine õhtu.

Me uurisime siis jälle see kümme minutit menüüd, seejärel tellisime mitu erinevat eelrooga ja suupistet. Samad suvikõrvitsapallid, mis eilegi, sest emale need väga maitsesid. Siis oli üks tšilli ja granaatõuna dipikaste, paneeritud juust ja orsoto aeglase lambaga. Ja veini. Kõik oli väga hea ja kõht sai korralikult täis, sellegipoolest võtsime ka magustoitu. Ema võttis jälle vanillikreemi ja mina midagi, mis minu meelest oleks pidanud olema pirukas, aga oli ka miskine kreem. Ei saanudki pihta, kas see pidigi selline olema, või juhtus neil mingi apsakas. Igal juhul saime magustoidud tasuta, maja poolt.

Kohvik oli üsna tühi, nagu eelmine õhtugi. Peale meie oli veel paar inimest. Meie rahvast muidugi mitte, need sõid kõik hotelli restoranis, välja arvatud siis üks abielupaar. Kus nemad sõid, ei tea.

Pärast õhtusööki jalutasime (veeresime) tagasi hotelli ja läksime üsna varakult magama, sest järgmine päev tõotas tulla pikk ja raske, kõige varajasema väljasõiduga seni. Tegelikult läks küll natuke teisiti.

Kass Limassoli linna peal

Laupäev, 20.10.

Pidutsemine ja põristamine akna taga käis poole ööni, lisaks tavalistele autohäältele oli väga palju ka karjumist ja kõva häälega rääkimist. Küproslased võtsid vabalt, reede ju. Ega nemad ei teadnud, et meil oli varajane ärkamine.

Kella poole viie paiku hommikul teatas ema mulle, et ta ei ole üldse magada saanud ja et sellisena ta küll ei julge türgi poolele minna, nimelt oli meil siis plaanis väljasõit Põhja-Küprosele, türklaste poolt okupeeritud aladele. Kuna ma esiteks, magasin ja teiseks, ei olnud üldse seda ekskursiooni väga tahtnud – see oli üks neist mittekohustuslikest ekskursioonidest – siis ma olin nõus ja magasin edasi. Enne kella kaheksat läks ema ikka korra alla ja rääkis giidile oma loo ära, seejärel tuli üles ja puhkasime veel natuke.

Seejärel läksime ikkagi hommikust sööma ja peale seda randa pikutama – seekord tukkusime mõnusalt päevavarjude all, jalad päikese käes, ja kuulasime merekohinat. Mõnus oli. Vahepeal käisime vees ka, samuti mõnus.

Lõuna ajal käisime oma rannakohvikus virsikusmuutit joomas ja koogikest/juustukest söömas, siis läksime veel randa tagasi. See mees, kellelt me toolid laenutasime, ütles, et ta mäletab meid küll, et me võime tagasi tulla ja toole edasi kasutada.

Taevas hakkas natuke pilve tõmbuma, kui me tagasi randa läksime, ja vesi tundus seetõttu palju soojem kui enne. Ujusin ja pikutasin niisama lainetel, siis vaatasin, et päris tumedad pilved on taevasse tekkinud. Tuul ka tõusis ja mees pani päikesevarjud kinni, et need minema ei lendaks. Me ei jäänud ka enam kauaks randa, vaid läksime hotelli tagasi ja vaatasime rõdult, kuidas äike tuli.

Siis läksime tuppa ja tegime lõunauinaku. Ema oli ju magamata ja mina võin lihtsalt pea igal ajal tukastada.

Peale vihma langes temperatuur 31 kraadilt 24 peale, mistõttu me panime ilusti jakid selga, kui õhtust sööma läksime. Gastra oli täna kinni, seega läksime paar sammu edasi, kohe selle kõrval asuvasse kohvikusse, mille nimi oli John's Place, või midagi sarnast, ühesõnaga kõlas üsna mitte-kreekalikult. Meie hotelli kõrvaltänavas oli palju selliseid rahvusvahelisi söögikohti, aga meie tahtsime ikka küprose toitu.

Selles kohvikus jooksis telekast jalgpallimäng ja õues pikutas laudade vahel koerake. Meie istusime seekord sees, sest õues oli ju nii külm. Tellisime apelsinimahla ja emale moussakat ja minule kalmaarirõngaid friikartuli ja salatiga. Kui see nn side-salat siis lauda toodi, siis ma mõtlesin, et ei jõuaks seda siis ka ära süüa, kui ainult salat oleks. Kalmaar oli igatahes suurepärane. Kolmas kord kui ma söön kalmaari, aga esimene kord kui ma söön hästi tehtud kalmaari. Ema ütles, et moussaka oli tema jaoks natuke liiga rasvane, aga muidu hea.

Kuid kõike oli natuke liiga palju, seega poole võtsime karbiga koju kaasa. Lisaks toodi meile täiesti tasuta puuvilju, kohvilikööri ja šokolaadi. Ka tellitud apelsinimahl ei läinud arvele kirja. Kahjuks oli ka see tore restoran üsna tühi. 

Kass kõrvaltänavas

Pühapäev, 21.10.

Vaba päev puhkuseks rannas, nagu reisikavas kirjas oli. Läksimegi siis jälle randa ja tšillisime seal, seejärel käisime oma suveniiripoes, mis oli umbes kolm korda väiksem, kui see, mis vanalinnas oli, aga kuna me sinna kõndida ei viitsinud, siis saime hakkama. Jalutasime natuke hotelli ümbruses ka ringi, vaatasime ühte huvitavat Küprose – Liibanoni kohvikut, kuhu oleks tahtnud minna, aga pühapäeval oli see kahjuks kinni.

Seega sõime õhtusööki oma armsaks saanud rannakohvikus, võtsime vahelduseks salati, kuna eelmine õhtu olime väga korralikult süüa saanud. Ema jõi smuutit ja mina frappet jäätisega. Pärast käisime veel roosa taeva all kuupaistel mööda kaid ja vaatasime kauguses säravaid laevukesi.

Niimoodi rahulikult, mõnusalt ja laisalt möödus see vaba rannapäev. 

 

Kassid puuriida kõrval

 Esmaspäev, 22.10.

Peale kolme laiska päeva olime täiesti valmis kuhugi jälle ekskursiooni minema. Nii tore kui keegi ette ütleb, mida teha, kuhu minna ja sõidutab veel kohale ka. Täna oli meil minek mägedesse. Mulle isiklikult mäed meeldivad, aga meie grupis oli ka üks naine, kas kartis mägesid nii, et ei tulnudki kaasa.

Mägedes oli palju jahedam, aga pigem siis mõnusalt jahe, mitte külm. Lisaks oli seal ka rohkem puid ja metsa kui mujal. Giid rääkis, et talvel tuleb siin ka lumi maha ja kliima on niivõrd erinev, et peale mägedes suusatamist saab mäest alla randa ujuma minna. Mina tõenäoliselt ei läheks, mulle meeldib ikka väga soe vesi.

Mägiteed olid nagu ikka, ühel pool kuristik, aga teed olid korras ja vähemalt minul hirmus ei hakanud. Ema kohta ei tea, aga ta ei pannud silmi kinni, värisenud ja palvetanud, seega polnud vist ka talle see nii õudne.

Esimese peatuse tegime väikeses Lania külakeses, mis sellel hommikusel ajal veel suht magas. Vaid paar meest jõid kohvikus kohvi ja kassid jalutasid mööda tänavaid üles-alla. Tegemist oli sellise väikese vahva mäe nõlval asuva kohakesega, kus kõik majad olid kuidagi väga ehedalt armad ja tänavad tõusid ja langesid. Seal pidavat elama palju kunstnikke.

Edasi sõitsime vaatama piiskop Makariose hauda ja tema 10 m kuju, mis varasemalt oli asunud pealinnas piiskopilossi ees, aga sobis siia mägedesse palju paremini. Seal oli ka väike väga värvikirev kabel, milleni viisid väga ilusad sillutatud teed ääristatud pühakute mosaiikidega. Kõik paistis üsna tuttuus olevat ja ilusti korras. Makariose haua nägime ka ära, seda valvavad kogu aeg kaks püssimeest.

Järgmine peatuspaik oli siiani tegutsev Kykkose mungaklooster, milles oli hoiul väga kummaline ikoon. Klooster ise oli kulda ja karda täis ja väga rikas. Ikooniga oli aga see lugu, et kuna see olevat maalitud otse Neitsi Maarja pealt, siis on sellel nii suur imevägi, et seda ei tohi isegi vaadata. Seetõttu on see hõbedaga üle kaetud, nii et pilt ise on peidus ja peabki olema.

Kloostri lähedal olid ka suveniiriputkad ja söögikoht. Me jätkasime oma tavalist lõunasöögi traditsiooni ja võtsime kaks saiakest. Pärast käisime suveniiripoodides ja ma olin väga rahul, et sain endale ja emale Küprose piltidega kalendri. Lisaks ostsime jaanikaunasiirupit ja igast muud kraami ka, kommi põhiliselt. Giid rääkis, et eelmistel aastatel müüs ühes selles poekeses ka üks Eestist pärit naine, aga sel korral teda enam ei olnud.

Nüüd hakkas sõit tagasi kodu poole läbi Krassohoria veinikülade piirkonna. Peatusime Lambouri veinimõisas, kus degusteerisime 4-5 erinevat veini ja lõpuks ostsime ühe ka kaasa – väga kuulsa ja vana Commandaria veini, mis oli ka Richard Lõvisüdame lemmik.

Edasi sõitsime Omodose veinikülla, mis rajati Püha Risti kloostri ümber. Seal oli päris palju rahvast, ka oma kuus-seitse bussitäit turiste, palju kohvikuid ja suveniiripoode. Ja kasse. Lisaks nägime seljatagant ka ühte pruutpaari, naisel olid ilusad punased juuksed ja kleidisaba lohises mööda maad järele.

Küprose külades peetakse ikka suuri pulmi, kuhu terve küla siis kokku kutsutakse. Mõnikord peab pruudi pere selle jaoks pangalaenu võtma. Kingituste eest lähevad noored sageli hoopis pulmareisile ja ei aitagi vanematel laenu tagasi maksta. Samas on peigmehe või pruudi valik ikkagi vanemate range kontrolli all.

Seejärel sõitsimegi tagasi Limassoli, kus oli tunduvalt palavam. Ujuma ei hakanud me enam minema, küll aga tšillisime natuke oma armsaks saanud rannakohvikus, jõime kohvi ja sõime kooki. Mingil hetkel põgenesime sealt küll vihma hirmus ära, aga kokkuvõttes ei hakanudki sadama. Õhtusöögiks sõime üleeelmisest õhtust järgi jäänud moussakat ja salatit, mille me siis karbiga kaasa saime, ja mõned rannast ostetud järele jäänud viigimarjad, mis olid ka väga nämmad.

Seejärel seisis meil ees suur ja ebameeldiv töö – vaja oli kohvrid ära pakkida. Seekord me jäime küll natuke hätta kõige ärapaigutamisega, oli selline tunne, et peaks kohvrile peale istuma, et see kinni läheks, nagu filmides tehakse. Õnneks ma seda ei teinud, muidu oleksin oma lukummi lapikuks istunud. Tegin hoopis lahti oma kohvri petuluku, kus ei avane ühtegi sahtlit, aga kohvrilaiusele tuleb umbes 5 cm juurde. See päästis olukorra.

Lisaks mahule oli ka kaaluprobleem. Lubatud oli 15 kg ja me käisime õhtul kohvritega hotelli fuajees neid kaalumas, 2 eurot läks ka selle peale. Hommikul kaalusime uuesti. Olime üsna piiripeal, kuskil 14 kg juures. 

Veel üks kassike

 Teisipäev, 23.10.

Täna ei olnudki muud, kui hommikusöök, veel natuke pakkimist ja minek. Õnneks ei olnud meil kiire, kõike sai rahulikult teha. Alles viimasel hetkel tuli väike kiirendus sisse, kui ema aknast vaates, et kõik on juba bussis, kuigi aeg polnud veel täis. Võib-olla seetõttu, aga võib-olla muul põhjusel, õnnestus mul oma hea valge sall unustada voodi valge teki peale. Märkasin seda alles poolel teel lennujaama ja siis oli juba hilja.

Lennujaama jõudsime me Eesti gruppidest viimasena ja olime seega pika ja aeglase järjekorra lõpus. Me seisime check-in'i sabas umbes tund aega! Nii kaua pole mul seal kunagi läinud. Kuna tavaliselt on ikka lennujaama turvatsoonis piisavalt ooteaega jäänud, oli meil plaan seal lõunat süüa. Tegelikult juhtus aga nii, et kui me lõpuks mitmest passikontrollist läbi saime ja oma värava kätte leidsime, oli piletil märgitu järgi pealeminek juba alanud, reaalselt aga veel mitte. Aga umbes veerand tundi hiljem lastigi juba lennuki peale.

Seekord olid meil kohad väga ees – kolmandas reas – ja ma ei tea, kas see ainult tundus nii või oligi see iste seal laiem, ehk siis väga kitsas ei olnud. Tegelikult oli mul ka bussis kitsas, seega võib-olla olin lihtsalt ära harjunud. Aga tundus küll laiem, seega ehk oli ka.

Kuna lennujaamas polnud süüa saanud, siis võtsime lennukis kaks croissanti ja kahepeale ühe cappucino. Kuna kõht oli tühi, siis maitses kõik hästi.

Umbes neli tundi hiljem hakkasime maanduma Tallinnasse läbi paksude-paksude pilvede. Ausalt, mingi pool tundi sõitis lennuk läbi valge udu, nii et juba ebareaalsustunne tuli peale, et me ei jõuagi siit enam välja. Kõrvad läksid ka ikka maandumisel lukku, nii nüüd kui ka minnes. Tõusmisel polnud midagi häda.

Lõpuks hakkas alt ka midagi paistma ja kuigi ma mingil hetkel vaatasin, et me sulpsatame kohe Ülemiste järve, maadus lennuk siiski väga ilusti külmas ja märjas Tallinnas.

Kohvreid ootasime ka mõnda aega, aga saime omad ikka kätte ja kella 6 bussi tulekul külmetasime kõik kenasti peatuses. Buss aga lasi peale ainult piletiga reisijad, seega meie ja veel mitu paari kõristasime tagasi sooja lennujaama ja ühe Otepää paari abiga õnnestus meil otsa bussipilet automaadist, mis oli puutetundlik, aga vajas tugevat kätt ja mitmekordset torkimist, enne kui asi edasi läks. Õnneks saime piletid poole seitsmesele bussile kätte ja sellega vurasimegi läbi pimeduse kodu poole.

Kuna täna oli vanemate pulma-aastapäev, olid Erik ja Õnne meile ilusa laua katnud. Seega istusime pidulauda, sõime, jõime ja jagasime värskeid muljeid.

Kokkuvõttes, väga vahva reis oli. Tänu meie giidile, kes on ema tuttav, me sinna üldse sattusime, ise poleks julgenud vist nii kaugele minna. Küpros asub ju Türgi ja Süüria kõrval, kahtlane kant. Aga kõik läks hästi ja kõik oli väga mõnus. Jäime rahule. :)