Skip to main content

Poldark

Lõpetasin just viienda raamatu lugemise ja viienda hooaja vaatamise, kuid film on raamatust kõvasti ees. Viienda raamatu lõpp on kuskil kolmanda hooaja keskel. Äge on niimoodi korraga vaadata filmi ja lugeda raamatuid. Ja kui mõni teinekord ma ei tahaks filmis ette ära näha, mis raamatus toimuma hakkab, siis seekord see täitsa meeldib mulle. Kuna ma nägin filmi enne, kui ma raamatuid üldse lugema hakkasin, siis on kõik tegelaskujud niikuinii juba filmi poolt nö ette antud ja pole seda probleemi, et näitleja filmis on hoopis teistsugune, kui mina oma peas teda ette olen kujutanud. 

Lisaks meeldib mulle ka see, et ma tean, mis juhtuma hakkab, kuna mul on niikuinii küljes selline (halb?) komme raamatuid ette lugeda, nt keerata lihtsalt paarkümmend lehte edasi ja vaadata, mis saama hakkab. Pärast ma tulen küll tagasi ja loen vahepealse osa ka ära. Nüüd seda probleemi ei ole. Ma tean (peaaegu) täpselt, mis juhtuma hakkab, kes ellu jääb, kes ära sureb jne, seega saan rahulikult raamatut omas tempos lugeda. 

Räägin nüüd ka sisulistest erinevustest raamatu ja filmi vahel. Pean tõdema, et suuri erinevusi ei ole palju. Seda ma vist juba mainisin, et naispeategelaste juuksevärvid on sassi läinud, aga siinkohal lisan, et mina lugesin selle alles vist kolmandast raamatust selgelt välja, et Elizabeth oli blond (filmis on ta brünett). Demelza kohta öeldi raamatus juba üsna alguses, et tal on dark hair (filmis on ta punapea) ja raamatus on hoopis Caroline punapea (filmis jälle blond). Seega kõik juuksevärvid on olemas, lihtsalt vales peas. :D Meeste juuksevärvid on ka minu meelest natuke sassis, nad on filmis liiga blondid.  

Aga kui välimus kõrvale jätta ja rääkida sisust, siis isikuomaduste ja käitumise poolest on kõik tegelased ikkagi päris täppi (head näitlejad). Võib-olla peategelane Demelza on filmis natukene üle võlli keeratud, aga kui sedagi, siis ainult natukene. Raamatus ta näiteks ei andnud oma mehele kõrvakiilu. :P 

Selliseid dramaatilisi ja romantilisi stseene oli filmi natuke juurde lisatud küll. Näiteks raamatus pidi naine oma jõududega kaldale jõudma, kui ta paadis sünnitama hakkas, aga filmis jõudis mees täpselt õigel hetkel kohale. 

Neljanda raamatu ja vist teise hooaja lõpus oli üks natuke suurem erinevus. Raamatus läks meespeategelane oma vihavaenlase juurde ja ütles talle, et kui ta korralikult ei käitu, siis ta ässitab talle vihase rahvahulga kallale (ega ta seda küll tõenäoliselt teinud ei oleks, aga ähvardada ta oskab). Filmis tekkis vihane rahvahulk ilma temapoolse ässitamiseta ja pigem läks ta seda laiali ajama. Ta naine oli ka seal ja taaskord oli üks väga aww! romantiline-dramaatiline stseen. Kusjuures, eilse filmi lõpus oli jälle midagi sarnast, kus Demelza väga kangelaslikult oma mehe ära päästis - ma nüüd mõtlen, et huvitav, kas raamatus üldse midagi sellist juhtus või oli see kunstiline liialdus. Aga eks ma kunagi loen, sinnani on veel päris mitu raamatut aega. 

Teine suurem erinevus oli just selles viiendas raamatus, kus filmis tapeti ära hoopis teine tegelane. Ma alguses hakkasin juba arvama, et äkki ma sain ise valesti aru, aga ei... raamatus suri mingi tüüp, kes ei olnud abielus ja kellest pea kellelgi eriti kahju ei olnud... filmis suri mees, kel oli naine ja kaks last ja kes oli pisut suurema rolliga tegelane ka.

Niipalju siis erinevustest. Üldiselt on need ikkagi mõistuse piires ja ma olen isegi pigem nende poolt kui vastu, sest need filmi dramaatilised-romantilised lisatud stseenid on päris ägedad. 

Järgmine raamat on mul juba ostetud (rohkem ei ole, nood pean ehk tellima, sest poes ei ole, aga vbl mingil hetkel tuleb jälle) ja ma ootan seda väga, sest see on nüüd see koht filmis, mis jäi mulle natukene segaseks ja tore oleks lugeda pikemat seletust/kirjeldust, et kuidas see ikkagi niimoodi juhtus. 

Üldiselt olen väga rahul nii raamatute kui ka filmiga. :) Vaatasin isegi kaardilt järgi, kus see Cornwall täpselt asub ja mõned raamatus märgitud asulad leidsin ka kaardilt ülesse. Nt London. :D Või nt Truro. 

Raamatuid on kokku 12, seega mul seda lugemist veel jätkub mõneks ajaks. Riiuliruumi jätkub õnneks ka. :)

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...