Skip to main content

Tagasivaade (jaanuar - märts)


24.01. Orhidee õitseb. Ja kusjuures siiamaani õitseb! Ma vaatasin, et esimene pilt temast oli 19.12 lausa! Papu kunagi rääkis, et lillekesed õitsevad siis, kui neil on paha olla ja nad tahavad ära minna, aga ma ei usu, et orhideed nii teeksid, ma ikka arvan, et neile meeldib minu juures. :)



01.02. Ma ei raatsi kuidagi selliseid šokolaade ära süüa... aga lõpuks ikkagi sõin :P



15.02. Orhidee õitseb jätkuvalt :)




20.02. Tellisin mett ja mammusid :) Tuleb vist tänada Udut, kes FB's asju šeeris ja siis mul tekkis ka isu ja huvi. 



25.02. Avastasin viisi, kuidas teha tassi kohvi nii, et ma saan kohvipuru hiljem bioprügisse visata. Aga siis mul said vanad kohvifiltrid otsa, mis olid iidamast-aadamast olnud ja ma ostsin uued, aga nendega ei saa nii teha, kipuvad katki minema. Proovisin kahekordselt ka, üks kord õnnestus, aga teine kord läks katki.


03.03. Käisin Botaanikaaias jalutamas



07.03. Teine orhidee hakkas ka õitsema (aga tema õitses kiiresti ära)

09.03. Naistepäeval käisin kontoris ja sain lillekesi :)

10.03. Garaaži ukse ees oli korralik lumehang, mida ma siis põrandaharjaga ära pühkisin... Labidaid oli ka, aga harjaga oli kergem. Lumi oli hästi kerge ja õhuline.




Labels:

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)
Post a Comment
Read more

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...
Post a Comment
Read more

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.
11 comments
Read more