Skip to main content

Veel pildikesi (aprill - mai)

Ma ei tea, mis värk on, aga viimasel ajal on mul probleeme pildikeste lisamisega siin, nad lähevad valesse kohta ja vales järjekorras ja siis ei saa neid enam liigutada ja üldine jama. Vbl siis liiga vähe teksti ja liiga palju pilte tekitab mingi errori. 


03.04. Munadepühade munad ja munalambike, mille R. mulle kinkis. See vahetab värve ka, või siis saab panna nii, et on ühte värvi. Lisaks on tal nupp, et 1h pärast kustub ära. Kasutan seda oma uinumisaja lambikesena. :)



04.04. Õuna-iirise saiakesed ja kodune vahupiimakohv :)



09.04. Nüüd hakkas neljas orhidee ka õitsema! Kõik mu orhideed õitsevad. Tegelikult mitte päris korraga, kuukingad õitsevad kaua, aga need teised õitsesid päris kiiresti ära, umbes nädalaga.



29.04. Ilus õhtune taevas. Pilt on meelega udune, sest mulle tundus see ägedam. :)

07.05. Tellisin kastitäie komme. :P Koos emaga. Need mustsõstramarmelaadikommid on tema lemmikud ja enamuses talle.

15.05. Avastasin ükspäev oma jalutuskäigul ühe maja tagant, kus ma tavaliselt ei jaluta, peaaegu botaanikaaia, eriti palju oli seal erinevaid tulpe, aga ka muid lilli. 

16.05. Üks jäätis, mis oli päris nämma (Vanillijäätis soolakaramellikeeru, brownie tükkide, šokolaaditükkide ja šokolaadikattega, BEN&JERRY) 


26.05. Üks puu, mille nime ma ei tea, aga mis hakkab õitsema


Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.