Skip to main content

Kollaste kalossidega boheemlane

Kui see kõnnib nagu part ja prääksub nagu part, siis on see kaloss, ehk lugu sellest, kuidas minust sai kollaste kalossidega boheemlane. ;) 

Asi sai alguse sellest, et ma läksin uusi suvekingi ostma. Vanad suvekingad, mis olid üliodavad, aga sellegipoolest mugavad, ei olnud kahjuks vastupidavad (kõike ei saa), seega hakkavad vaikselt ära lagunema. Sestap oli mul uusi kingi vaja. Otsustasin, et ostan seekord Ecco kingad, sest need on üldiselt mugavad ja vastupidavad ka, mul on juba Ecco kevad-sügiskingad ja lahtised kingad ja mõlemad on head ja mugavad. Valisin e-poest mõned välja ja läksin päris poodi järele proovima. Poes päris kõik suurusi ja mudeleid ja värve ei olnud, aga hea, et ma proovisin, sest ühed muidu sobivad kingad olid pealt liiga madalad. Kõige mugavamad olid lihtsa disainiga tibukollased kingad. Oleks need olnud valged, oleks ma need kohe ära ostnud. Antud juhul mõtlesin veel paar hetke ja siis ostsin ikkagi ära. Ilusad kollased olid teised ja mugavad ka. :)

Pärast ostlemist sain emaga kohvikus kokku ja näitasin talle ka kingi ja talle meeldisid need ka. Kui ma talle hiljem külla läksin, siis ta oleks hea meelega mulle kõik oma kollased pluusid ära andnud. ;) Ma mõne võtsin ja mõne jätsin. 

R-le need kingad eriti ei meeldinud, aga tookord ma seda nii väga südamesse ei võtnud, kuigi natuke vaidlesime küll. Aga nüüd teise puhkuse ajal, kui ma püüdsin meelde tuletada, mida ma esimese puhkuse ajal tegin, kerkis see teema jälle ülesse ning meievaheline vaidlus ka elavnes, kus R. väitis, et need ei ole kingad, need on kalossid, ja mina vaidlesin vastu, et ei ole nii. Kui keegi ütleb "kaloss", siis mulle tulevad meelde mu vanaema vanad mustad kalossid ja ma mitte kuidagi ei saanud oma tibukollaseid kingakesi nendega samasse patta panna. Lisaks ma väitsin seda, et ka kalossid on kingad, millega R. polnud alguses nõus, aga wikipedia toetas õnneks mind. Lisaks oli seal ka üks pilt päris ilusatest kalossidest, mis olid küll musta värvi, aga ilusad läikivad ja kontsaga ja puha. 

Aga R. vist arvab jah, et ma olen natuke hulluks läinud, et ostsin endale kalossid ja veel kollased ka. ;) Ta kutsus mind sellepeale boheemlaseks. Ma võtsin seda komplimendina, kuigi iseloomu poolest ma nüüd küll boheemlane ei ole, aga riietumisstill võib-olla mingil väga väikesel määral on kah. Näiteks ma kannan suviti südamerahuga sokke ja sandaale. Siis ei hakka mu varbad külmetama ega kingad hõõruma, mida vastasel juhul vahel ikkagi ette tuleb. 

Ahjaa, ma mõõtsin enne kingapoodi minekut oma jalad ära ka ja sain teada, et mu vasak jalalaba on umbes 1 cm pikem kui parem. Vat siis. 

Need kollased, kollased, kollased... kingad :)

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...