Skip to main content

Sinine pudel

Tjah. Tapateod. Ma vaatasin ühel ööl filmi tapatigudest. Ei saa neid sunnikuid kah usaldada, roomavad ringi, ilus mustriline karp ja siis äkki tulistavad välja harpuuni tapva mürgiga. No sellised need teod siis on. Ja täringmeduusid pole sugugi paremad. Nendega küll Yatzyt mängida ei soovitaks. Samuti need sinised pudelid, kes sinises meres ringi purjetavad. Pooled uhutakse küll rannale surema, aga teine pool jällegi pääseb. Väga huvitav tegelt, tundub nagu natuke julm, eks ole, et pooled neist alati surevad, aga samas see teine pool jääb jälle alles ja liik säilib. Ja sellele lisaks ei ole nad mitte üks, vaid mitu organismi, kõigil oma osa, kes on purjeks, kes kõrvetab, kes seedib toitu. Ma võiks kõrvetaja olla, aga tegelt ei tahaks üldsegi sinine pudel olla. Pigem juba tapatigu. Tjah. Samas jälle, koos on vast lõbusam.

Eile öösel vaatasin ma sarvikuid. Nooh, põhiliselt sarvikuid. Ilusad sarved olid. Täitsa lahedad. Ja nemad ei olnud teod. Nemad hoopis kaklesid omavahel kuni jõud otsas ja siis lasid end hüäänidel ära süüa. Jessas kui laheda kirjapildiga on hüään. Kohe nagu ei usukski.

Tjah. Ma sain endale uued sussid. Uued papud. :P Täitsa toredad papud. Ilusate kohevate ja mitte sugugi kohletanud tuttidega. Muuseas, ma oma lõputus tarkuses mõtlesin välja, milline on üks õige kohletanud tutt. Selline nagu Papu juuksed halvemal päeval! >:) Okei, nagu minu juuksed nüüd eriti paremad oleks, aga ma ei ole Papu! Haa! Mul lihtsalt on papu. Ja teine kah.

Ja siis pühapäeva õhtul ma vaatasin Matrix'it. Esimest korda otsast lõpuni. Lõppu olen ma vist enne ka näinud. Aga jah, idee oli täitsa lahe. Vähemalt see pool ideest, mis ei sisaldanud tehisintellekti. Samas jälle, selline film nagu Vanilla Sky kasutab sama ideed ja meeldib mulle hoopis rohkem. Seal on draamat ja romantikat kah, mitte lihtsalt üksteise sodiks laskmist. Aga Matrix tehti muidugi enne, nii et tema on originaalne. Ja Keanu Reeves on lahedam kui Tom Cruise. :D Marvan. Ta mängis ükskord paha ka.

Ja siis ma vaatasin... väga palju olen viimasel ajal telkut vaatanud.. või pigem on seal olnud midagi sellist, millest ka rääkida annab. Nimelt oli üks dokumentaal noorimatest Briti lapsevanematest. Mis seal olid siis, 15-aastane ema ja 13-aastane isa. Ja nemad said isegi hakkama ja jäid kokku ja said veel kolmanda lapse kah. Esimesed olid kaksikud. Aga siis olid seal veel kaks õde, 15- ja 16-aastane, kes ka mõlemad lapse said. Ja see noorem oli siis selline, kes alguses oma lapsest suurt välja ei teinud ja hoolitseda ei tahtnud ja lasi oma emal ja õel suurema osa tööst ära teha. Ja siis tuli üks professionaalne lapsehoidja (kõva tegija, kiitles, et on isegi kuningliku päritoluga lapsi hoidnud) talle rääkima, mida ja kuidas ta tegema peab, ja siis ta lõpuks tegigi seda ja kõik elasid õnnelikult kuni surmani. Aga tegelikult tahtsin ma rääkida ühest stseenist seal filmis, kus mõlemad õed olid koos oma lastega, nõustusid, et on valmis oma lapse eest surema, ja suitsetasid. Nagu... mai teagi, mis selle peale kosta nüüd. Ma lihtsalt märkan üht "pisitillukest" vastuolu selles stseenis, aga huvitav kui paljud inimesed veel seda märkavad? Ja ka seal see lapsehoidja ei teinud sellest kordagi juttu, vähemalt mitte kaamera ees. Nojah, eks see ole ju hoopis teine kampaania. Aga nagu... ei tea, kas see noor ema üldse ise saab aru, et midagi on valesti? Võib-olla pole ta passiivse suitsetamise ohtudest kuulnudki! Aga noh, väita, et sa olen oma lapse nimel valmis surema ise samal ajal lapse juures suitsu tehes... Ei oskagi midagi öelda, aga meele teeb mõruks küll.

Okei, aga lõpetuseks ühest palju toredamast asjast. Ema küpsetas täna leiba. Sooja leiba, mõtelge. :)

---
suxu

Comments

Anonymous said…
mmmmmmmmmmmm... soe leib!

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...