Skip to main content

Makaronisalat

Uues Kivilinnas on kuidagi hullult palju salateid, ma avastasin. Tükk aega otsisin ning ei leidnudki tavalist makaronisalatit. Nooh, lõpuks ikka sain, suitsukanaga, aga need makaronid seal olid sellised imelikud väikesed, nägid välja nagu riis, aga olid ikka makaronid. Ja mingi Itaalia salat oli tegelt kah, aga see oli liiga suures karbis. Tean, tean, muudkui virisen - kas on karp liiga suur või makaronid liiga väiksed. Aga ega te ometi ei looda, et ma siin mingit mõistlikku juttu räägin?

Kuivatatud banaani ostsin kah. Sellist nagu müsli sees on, kust ma need tavaliselt välja nokin ja ära söön. Aga täna hommikul sõin ma kogu müsli ära, kuigi banaanid selle seest said juba eile õhtul otsa. Ma mäletan, et ükskord oli selline müsli, mis mulle ei maitsenud, aga seal olid puuviljad sees, nii et ma sõin nad üksteise järel sealt seest ära, kõigepealt kõik punased kuubid (jõhvikad, pohlad äkki?), siis vist kookose ja lõpuks rosinad kah. Vat niimoodi saab kaerahelbeid teha.

Ma olin tulles näljane, noh! Enam ei ole.

Comments

Anonymous said…
Kui poes sobivat salatit ei ole, kas ei võiks siis äkki proovida nagu kuidagi ise teha või nii? Noh, et ostad makaronid ja keedad ära, lõigud vorsti kangikesteks, võib-olla viskad veel porgandikuubid sisse, vaatad veel maitse järgi, mida sooviks seal salatis näha ja siis kallad majoneesiga üle... ei ole ju tapvalt keeruline. Pealegi tuleb maitsvam kui see, mis poes pakutakse.

Muud ma küll ei oska soovitada.
Anonymous said…
Mul tuli nüüd makaronisalati isu... :(
suxu said…
No kuule, ma olin näljane! Viitsin ma jee salatit teha ja oodata kuni makaronid keevad.

Mäletad, me vist tegime kunagi põhikoolis suitsukanasalatit. Mina pidin igatahes kana tooma.
Anonymous said…
ei mäleta. Sorry.

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...