Skip to main content

Huuuu!

Tehtud sai. Uhh. Tore. Vaatamata kogu sellele ebaSuxulikule antiprokrastineerimisele suutsin ma ikka eile kella (kümnest) kaheni öösel õppida ja täna veel rohkem - ühest kümneni. Uhh. Tehtud sai. Päris kena asi tuli välja ja puha ja tegelikult ei olnud nii vastik selle tegemine kah, aga niimoodi järjest tegelikult oli ikka kah. Või on asi lihtsalt selles, et "peab". Kui enda rõõmuks teeks, siis... ma ei tea, äkki oleks lõbusam. Aga tõsiselt ilus asi tuli välja, tükk aega imetlesin. :)

Hmm. No see asi on siis selleks korraks tehtud. Nüüd tuleb veel üht rühmatööd teha, reedeks mataülesanded programmi sisestada ja midagi tuleb kindlasti lisaks kah. Noh, tavaline pühapäevaõhtune AI kah, aga see on nii tavaline, et pole isegi mainimist väärt. Hmm, näädsa, ikka mainisin ära.

Ja siis saab kõik see hullus läbi ja siis tulevad eksamid. Kõik viis, mul on kahtlane tunne, millest ma vähemalt kahte-kolme ei oska. :P Oh joy. :P

Ma nägin täna öösel libakoera unes. Ei olnud libahunt (täiskuu oli küll eile), libakoer oli. Punane. Ja näris minu kõige peenemat siidsalli! Kaua ei närinud, ma tormasin kohe jaole ja päästsin oma salli ära. Kuigi see oligi vist rohkem minu kohale meelitamiseks. Hmm. Mingil hetkel muidugi oli üks lumine mägi, selle otsas vähemalt Orav (aga Papu ja Udu minu meelest kah) ja siis ma ronisin selle otsa umbes sellises stiilis nagu mingi kõrge tasase pinna peale - et hüppasin, haarasin huvitav millest küll kinni ja siis rippusin seal natuke aega enne kui end üles suutsin sikutada. Ja see libakoer oli ka asjasse segatud. Hmm. Ja mingil hetkel lõpu poole oli seal ka Potter (mul on kahtlane tunne, et mul olid temaga mingid kurjad plaanid) ja üks teine tegelane, keda te ei tea (kellel olid vist kah Potteriga kurjad plaanid). Hmm. Lõbus oli igatahes. :)

Hmm, mida veel? Ehh, nojah, huu-huu-uuh-huuu. (Ei, see ei olnud libahundi/libakoera ulg. Marvan.)

---
suxhuu

Comments

sussa said…
Me täname, et te meid teietate.

Aga miks me teda ei tea? Tutvusta meid siis ometi!
suxu said…
Eee, okei. Ta nimi on Deidara, ta on blond, ta ütleb iga lause lõpus 'hmm', ta arvab, et kunst peab olema üürike, ta teeb savist plahvatavaid kujukesi, ta lahkus pauguga. Ja ta meeldib mulle. :)
sussa said…
Ja kuidas te tutvusite?
suxu said…
Nooh, see oli vist kunagi eelmisel aastal, mulle tundub, kui ma ühel õhtul, mitte väga hilja, nii kella 12 paiku, veidike enne, ühte filmi vaatasin. Ja siis sai film läbi ja mul oli nii pool tunnikest aega, enne kui mul miski teine saade, arvatavasti Sõbrad, algas. Nii et haarasin ma siis puldi ja klõpsisin kanaleid, lootes leida midagi vaadatavat. Ja siis ma leidsin ühe multika, mis oligi päris vaadatav. Ja siis ma vaatasin seda. Ja siis ma vaatasin järgmine päev kah. Ja ülejärgmine. Ja nii edasi. Ja siis ma avastasin, et selle kohta on fanficci olemas. Ja siis ma lugesin seda. Ja siis ma avastasin, et lisaks multikale on see ka millegi koomiksisarnasena veebist kättesaadav ja nii 300 uut osa! Ja selleks ajaks olin ma juba tõsiselt obsessed ja addicted. Eee... siiamaani olen. See on parem kui Digimon!!! :D
sussa said…
Sa oled imelik!
suxu said…
Haa! Nagu mina olen ainus, kes Digimoni vaatas!

Hmm.

Olen jah.
sussa said…
Sul see lause tundub kuidagi grammatiliselt vale. Paranda teda, või midagi
suxu said…
Ma ei ole Orav.

Aga see alumine 'olen jah' käis tegelt selle kohta, et 'olen jah imelik', mitte et 'olen jah ainus'. Sest ei ole. Haa!

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...