Skip to main content

Melon ja mõttetus

Mõttetu päev oli täna. Võib-olla seepärast, et ma suurema osa sellest lihtsalt julmalt maha magasin. Hmm, kas magada saab üldse julmalt? Ja siis teise poole julmalt õppisin. Blääh! Aga siis pärast seda kõike sõin ma melonit, mis ei olnud mõttetu. Mis oli melon ja isegi hää. Nii et päris raisku see päev kah ei läinud. :)

Comments

sussa said…
Hea seegi, et sa siis melonit sõid. Mulle muidugi melon ei maitse
suxu said…
Ei maitsegi vä? Miks siis nii? Ja miks sa nii vara üleval oled?
sussa said…
Minu arvates on melon üks mõttetu vili, sest ta on magus ja lääge ja ilma erilise sähvakata maitsega. vat nii
suxu said…
Ei ole NII lääge tegelt. Ja kas näiteks kurk on siis väga mõttekas?
sussa said…
No kurk vähemalt krõmpsub
suxu said…
Aga melon tilgub. Nagu linnudki.
sussa said…
Sa oled rõve!
suxu said…
Miks mina rõve olen, kui sina üleüldse alustasid seda juttu tilkuvatest lindudest!!!

Ma ei ole rõve!!! Hetkel vähemalt mitte!!! Hetkel ma olen pahane!!!!! Ja hullumeelne, tundub...
sussa said…
Mispärast siis pahane? ja hullumeelne?
suxu said…
Sest sa väidad, et ma olen rõve. Ja ma ei ole. Aga viis hüüumärki räägivad ise enda eest.

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.