Paar nädalat tagasi haletsesin ma end, et mu vanemad jalgpallifännid ei ole ja ma pean üksi mänge vaatama ning kedagi teist see üldse ei huvita. Tõsi küll, tol hetkel oligi lugu nii. Aga see, kuidas mu ema, kes aeg-ajalt ikka teatab, et tegelikult jalgpall teda üldse ei huvita, finaalile nii ihu, hinge ja küünarnukkidega kaasa elas, oli elamus iseenesest. Kõik sakslased olid pahad. Pidevalt teatas, kuidas talle ei meeldi see sakslane ja see sakslane ja see sakslane kohe üldse mitte. Kõik sakslased tegid vigu. Mitte ükski hispaanlane ei teinud midagi halvasti. Kohtunik tuli aeg-ajalt maha lasta. Ja miks need pahad sakslased küll seisavad ees, nii ei saa ju hispaanlased väravat lüüa ja miks see paha Lehman küll püüab selle palli kinni ja mis nüüd toimus? Et Ramos väidab, et talle tehti viga ja nõuab karistuslööki, aga kohtunik ei andnud? Tore. Ah et see on hea asi? Paha kohtunik. Mida need sakslased nüüd teevad? Jookske, hispaanlased, jookske! Väga lahe oli kuulata. Muidugi, kuna ema oli...