Skip to main content

Kampsunid, sokid, ämmelgad

Ma sain kampsunite peale tõsiselt vihaseks. Tõstsin mina paar päeva tagasi oma riideid uutesse kappidesse - uued ses mõttes, et enne olid nad teises toas. Oli küll palju riideid, aga kappides oli ruumi kah palju. Vähemalt enne seda, kui ma kõik oma kampsunid sinna panin. Pärast seda seal ruumi enam ei olnud. Päh. Vastikud kampsunid, sain nende peale ikka tõsiselt vihaseks ja toppisin nad ülemise kapi kõige ülemisele riiulile, kus nad nüüd loodetavasti enam kellelegi kurja ei saa teha.

Sokke on mul kah palju. Aga vastavalt loodusseadustele ei leia ma ikka peaaegu kunagi ühtegi sobivat sokki, kui mul neid vaja läheb. Või noh, võib-olla ühe leian. Neid ma sorteerisin täna. Ehk siis eile. Päris mitu kotitäit sai.

Ma vist sattusin sellest ämmelgamängust, mille Papu tänu Udule sai - aitäh, Udu - sõltuvusse. Kuigi ma pole veel mesilaskuningannadest kaugemale jõudnud. Muudkui tulevad mingid suured tobedikud ja lõhuvad mu võrgu ära. Päh.

Comments

sussa said…
Ma kah ei ole sealt kaugemale saanud.

Aga sokkide koha pealt... meil kooris on üks noormees, kes kannabki erinevaid sokke. Kogu aeg on ühes jalas hele ja teises tume sokk. Nii et... maiteagi, mis ma sellega öelda tahtsin.
sussa said…
Ah, valetasin enne. Ma ükskord jõudsin liblikateni. Aga ma ei suutnud ühtegi kinni püüda.
suxu said…
Jah, ma nüüd kah. Aga siis tulid vist pahad ööliblikad ja lõhkusid terve mu võrgu ära.
suxu said…
Oh, ma jõudsin päris kaugele, kohe nahkhiire tasemeni, kuigi mitte nahkhiireni. Koolibrid on vastikud, süüa neid vist ei saa, aga võrgu lõhuvad ära.
Anonymous said…
Hei, mis selle mängu nimi on, ma küll seda ei leia :(.

Puhata ja mängida!

Teie Udu

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...