Epistole

Ma vaatasin Sügisballi ja nüüd ma olen meeleolus. Mitte masenduses, ega melanhoolias, aga mingi.. imelik.. vaikiv apaatia, aga samas jälle mitte. Meeleolus noh. Ja film ise.. otseses vaimustuses ma sellest igatahes pole. Ei leia, et see on üks parimaid filme, mis ma näinud olen.. midagi oli nagu puudu, või nagu üle, või lihtsalt nagu valesti. Kuidagi kunstlikult masendav tundus. Maitea. Ega ta muidugi halb küll ei olnud, igati vaadatav ja nauditav. Aga noh, ma lihtsalt ei hüppa lakke ja õhka, et kui kohutavalt suurepärane film see oli. Ja mingil põhjusel tuli mul seda vaadates meelde Gert Helbemäe "Ohvrilaev", mida kunagi ammu sai koolis loetud. Ega ta mulle muidugi päris nii täpselt meelde ei tulnud... lihtsalt kui üks eesti kirjaniku romaan (ma alguses kahtlustasin Ristikivi), mille pealkirjas oli laev. Vaat kui kasulik on ikka vanade päevikute alles hoidmine. Muidu ma oleks vist pidanud seda Papult küsima, et kelle mis raamatut ma mõtlen. Ega ma sedagi eriti mäleta, milles...

Täna oli väga imelik ja segane unenägu. Mingil hetkel käisin ma arsti juures uurimas, et kas ma ikka tohin veini juua. Tohtisin. Ja siis mingil hetkel ma kõndisin puust lamamistool kaenlas ja otsisin seda ruudulist tuba, kuhu ma selle jätta saaks, sest selgus, et ma ei pidanudki veel tol hetkel kooli minema. Ja pärast seda vaatasin ma akvaariumis elektriangerjaid, neid oli kaks ja nad nägid välja nagu vanad lastesukkpüksid. Go figure .. Ükspäev mul ei tulnud meelde, kuidas on eesti keeles ambush ja siis ma püüdsin seda emale seletada - see on see, kui sa peidad end põõsa taha ja siis hüppad sealt välja ja karjud. ;) Nimekiri kaladest, keda ma söön: tuunikala, lõhe, forell, kilu (aeg-ajalt) ja siis need kalad, kes on tuntud krabipulkade nime all. Võimalik, et on veel keski, aga präägu ei tule meelde. Hmm... ma lugesin selle posti läbi ja taipasin just miskit... ambush on ju am- bush. Põõsas noh, ma ju ütlesin!

Väga huvitav unenägu oli täna. Sisaldas abieluettepanekut ja inimesed said surma ja puha. Aga alustame siis ikkagi algusest. Ma ei mäleta algust. Alustame siis sellest abieluettepanekust, mille mina tegin. Jep, mina, mitte mulle. Aga sellega läks mul üsna kehvasti. Ei, ettepaneku tegin ilusti ära ja võeti isegi vastu, aga siis mu tulevane mees suri hoopiski ära. Ja mina omastasin traagilise kangelase kurva saatuse. Seda läks mul muuseas hiljem väga vaja. Siis vahepeal ma ahastasin oma kurva saatuse üle, aga huvitavaks läks asi siis, kui välja ilmus dam-dam-dam-damm Heleri. Jep. Tal oli väga tähtis roll. Tal olid ka maagilised võimed panna inimesi ükskõik mida uskuma, muuta või kustutada nende mälu ja näha välja nagu ükskõik kes. Ja nende oma maagiliste võimetega pani ta kõik uskuma, et ta on väga hea arst ja sai seetõttu haiglas peaarstiks. Mina teadsin seda kõike ja olin üsna meeleheitel, et ta niimoodi tegi, aga ma ei julgenud teistele öelda kah, sest äkki siis saab Heleri ka teada, ...

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Whiiiiii! Me võitsime kulla! Ja ma ei pidanud selleks isegi diivanilt püsti tõusma. Ma pidin seda küll pärast tegema, kui mind poodi šampanja ja kommikarbi järgi saadeti. Aga ma sain kommikarbi valida. Haa! Igatahes, jehuuu! :D Ma nägin paar päeva tagasi unes, et Koit Toome valas mulle virsikujogurtit. Selles oligi vist kogu point, mulle tundub. Aga Udule valas ta õlut! Jälgisin täna tervelt kahe ööliblika tegutsemist aknal. Aah, olen ma tõesti oma foobiast üle saanud? Eip, sugugi mitte. Nad olid teisel pool klaasi, kahte klaasi isegi. Üks oli hirmus, aga siis tuli teine nii viis korda suurem ja hirmsam ning siis tundus esimene päris armsake. Me hakkasime vaidlema, mis värvi on Gerd Kanteri silmad. Ema väitis, et pruunid, isa oli kindel, et sinised, ja mina teatasin kõva häälega, et ei, hallid ju! Lõppes see vaidlus sellega, et ema oli nõus tunnistama, et võib-olla on nad siiski rohelised. ;) Head Taasiseseisvuspäeva siis! :)

Ega ma muud ei tahtnudki öelda.

Seekord sai unes MHG-le pidu organiseeritud. Koostasin mingi olümpiaadi, valmistasin ette mingi näidendi, kus kõik osavõtjad olid öösärkides ja pidžaamades, sest mulle tundus niiviisi lõbusam, ja isegi mingi kõne kirjutasin valmis. Aga siis mul polnud enam eriti aega seda kõike kohale toimetada, nii et ma arutasin, kas Hein kasutab veel sama meili-aadressi, mis neli aastat tagasi. Aga siis ma leidsin ikka, et ega ma kirjas kah kõike üle anda ei saa, peab ikka isiklikult kohale minema. Ühes teises stseenis rippus toas õhus Suur Vanker, aga siis läks üks täht läbi. Kasutasin eile oma suure kena silmaga sukanõela ja otste peitmine oli lust ja lillepidu. Isegi kiruma ei pidanud, lõng läks läbi nõelasilma nagu lupsti. Nii tore oli. Nüüd ma saan salli lõpuni kududa ja ei peagi kartma otste peitmist. Sooje saiu tegime kah. Jah, just neid, mis Paput kummitavad.

Ehk siis üks neist raamatutest, mida ma ei lugenud. Istun siin uues arvutitoas, kuulan Queeni, kardan, et aknast lendab midagi sisse (kuigi ema teooria järgi lendavad ööliblikad ainult lõunapoolsetest akendest sisse. Aga see ei pea paika, sest sellest aknast on üks ööliblikas sisse lennanud - vot see, pärast mida ma liblikaid üldse kartma hakkasin. See oli suur ja must. Isa arvas, et äkki oli nahkhiir. Ei olnud.) ja ei oska tegelt suurt miskit siia kirjutada. Aga öö on sume. Peaks enda akna kah lahti tegema. Aga see on teises koridori otsas. Arvuti kell näitab, et varsti saab üheksa. Ta eksib. Panin ta õigeks. Hüppasin täna filmipoest läbi, mõtlesin, et vaatan ega neil äkki Sügisballi ei ole. Kui ma nii umbes viiendat tiiru tegin ja kaalusin kas osta selliseid diiviidiisid nagu Väike Tibu ja Minuscule, siis ma nägin, et oih ongi. Otsin siis ära. Sügisballi, s.t. Nii et Papu kuri plaan ei läinudki läbi, muahahahahahahahaaa! No tegelt võib veel minna, sest ma pole seda veel vaadanud. Ilu...

Seekord olin ma unes uuriv ajakirjanik või umbes sedasi. Igatahes miskit tõde ma taga ajasin ja miskit tüüpi kah, eks ole. Ja üks tegija tüüp oli kah minu poolel ja mingil hetkel ma hüppasin rongilt perroonile ja see oli väga ohtlik. Sest miks muidu oleks ma tolle tegija tüübi käte vahel maandunud, kõvasti kinni hoidnud ja sosistanud, et ära mind lahti lase. :P Ja mingil hetkel oli Udu seal, kes järjekordselt ei teinud muud midagi kui vaid oli seal. Aga ärgu Papu & Orav solvugu, neid mainiti kah. Papu oli isegi isiklikult kohal ja teatas, et ta maksab Orava õppemaksu, kuigi ma ei saanudki aru miks ja olin väga hämmeldunud. Aga igatahes, mingil hetkel pidasin ma seal ühe kõne teemal tõde ja ausus ajakirjaniku elus ja kõik teised ajakirjanikud naersid minu üle. Ma siis teatasin mõrult, et nojah, nüüd on vist au sees ja õilis hoopis ellujäämine, mis sest tõest ikka, aga mina ajan siiski tõde taga ja loodan, et neil teistel on vähemalt niipalju austust minu vastu, et nad mu matustele t...

Ma tapsin eile ühe ämmelga ära. Kogemata! Täiesti tahtmatu tapmine, ega ma siis mingi ämmelgamõrvar pole. Ma tahtsin teda lihtsalt vannist välja aidata, aga ta sibas nii kiiresti, et ma tükk aega ei saanud teda kätte. Aga siis ma sain ja tõstsin ta üle vanniääre. Aga... nuuks.. mul on vanni otsa taga pesukauss ja seal oli põhjas veidi vett. Ja ta kukkus sinna sisse, aga ma ei märganud! Ja siis kui ma märkasin ja vee välja valasin, siis ta ei liigutanud enam. Nuuks. Ma küll puhusin peale, et ta ära kuivaks, aga ta ei liigutanud enam! :( :( :( Ja siis ma hakkasin mõtlema, et milline näeb välja üks ämmelgaparadiis. Kindlasti mitte võrk, mis on pidevalt täis, sest see oleks ju ka jama. No tegemist oleks muidugi katkematu võrguga, aga ikkagi. Kitsas hakkaks ju. Ma nägin unes, et ma olin libahunt. Ja Udu oli seal ka. Tema ei olnud libahunt. Tema oli lihtsalt seal ka.

Koristasin eile sahtleid. Isa põhimõtte järgi, et kui sul midagi viimased kolm aastat vaja pole läinud, siis ei lähe sul seda ka edaspidi vaja, oleks võinud need mõlemad sahtlid prügikasti kohal kinnisilmi tühjaks valada. Aga ei raatsinud, sest asjadel on ju ometi ka sentimentaalne väärtus! Ja tore oli, sest seal sahtlites oli palju toredat. Näiteks mu margi- ja mündikogu, millel on lisaks sentimentaalsele väärtusele ka niisama väärtus. Ja mu salvrätikogu. Ja Muumid Egiptuses. Ja üks seenemäng, mis ma ise välja mõtlesin ja mis on päris vahva. Ja üks loomapäästmismäng, mida me Oravaga mängisime ja kus me ütlesime jaanalindude kohta paabulinnud. Ja vanad kaardid ja kirjad ja siis selline hunnik jõulukaarte, et on ikka hunnik küll. Ja MHG 9. klassi album. Ja selline puust kaelapandav asjandus Taevaskojast, kus ma esimeses klassis ekskursioonil käisin ja ma mäletan täpselt, milline ilm sel hommikul oli, selline ilus ja karge ja päikesepaisteline. Ja mu udukate kogu. Mäletate veel udukaid? ...

Täna ei ole enam sooje saiu, tänane päev on kuumade küpsiste päralt. Mis olid alguses tulised küpsised ja nüüdseks sellised köögikuumad, kuigi enam köögis nii kuum pole. Aga küpsised on hääd, seekord tulid pehmemad kah. Kuigi tainas oli hullem kui eelmine kord, selline vastikult kleepuv, käed tuli õliseks teha, et osa taignast plaadile kah jõuaks. Aga küpsised on nämmad. Jep. Ja kõht on jälle täis. :)

Algas päikesevarjutusega. Kolmas minu jaoks. :) Pärast seda läksin šoppama, uhh, raske töö. Nüüd ma olen jälle mõneks ajaks kingapoodide vastu häälestatud. Mitte et mu ootused seekord nii suured oleksid olnud, aga esimesel, ülevaateringil jäi nii mõnigi king silma. Aga siis ma hakkasin proovima, oh jah, või suuuurest kingakastist õiget numbrit otsima. Jama, et kingad kahekaupa käivad, sest ühe õige numbri ma aeg-ajalt ka leidsin. Igatahes, lõpus läksin ma kergema vastupanu teed ja lõpetasin siis, kui mul pilt eest hakkas viskama, ning otsin aint uued plätud. Aga needki ilusad. :) Siis mul oli vaja jahutust ja kosutust, nii et läksin Creppi. Avastasin uue suurepärase salati - tuunikala salat. Mmmmmm! Nämma. Jogurtikaste viis keele alla ja tegelt oli see kõik nii kohutavalt nämma, et ma lausa kirusin end pisut, et ma nii selle kanasalati kütke olin jäänud. Sest seal on teised salatid kah uskumatult hääd, baklažaanisalat ja mozzarella salat ja seafilee salat ja nüüd sai ka tuunikala sala...