Päev enne Jaanilaupäeva käisime maal U. sünnat tähistamas. Seal saime tuult ja päikest, natuke kiikuda, grillvorstikest ja head seltskonda. Õhtul tulime tagasi, kuid autoaknast sai ka üks korralik jaanituli ära nähtud.
Järgmine päev olime R-ga vaikselt kahekesi kodus. Tegime ahjus grillvorsti ja panime küünla põlema. Tegelikult käisime korra väljas ka, poes grillvorstide järel ja ka muud ostmas. Nimelt tegi R. plaani, et võiksime magamistuppa uued kardinad osta ja üles panna, kardinapuu oli ta juba ise ära ostnud. Mõeldud, tehtud. Ega mina tahtsin ka natuke õues jalutada. Jalutasime sinna ja tagasi, tagasi juba palju raskema kotiga, eriti R-l oli raske toidupoekott, mul oli kardinad, üks päevatekk ja üks padjapüür.
Kuna ma olin poodlemisest natuke väsinud, jalg valutas ja ma kartsin, et ma läksin valet teed pidi ja nüüd peab pikema ringi tegema, siis ma hakkasin koduteel natuke vinguma ja virisema. R. miskipärast järeldas sellest, et ma ei taha temaga koos olla ja kahetsen, et ma vanematele külla ei läinud. Ta eksis, aga meil oli küll sel teemal juba paar päeva tagasi väike vaidlus olnud. Nimelt R. ütles, et igal tähtpäeval ma lähen jooksen sugulaste juurde ja jätan tema üksi. Eks see umbes nii ole jah, kuna meil perekonnas on tavaks saanud pühade aegu ikka kokku saada, kuigi mitte päris kõigil pühadel ja mitte alati. Eelmistel Jaanidel oli meil suur perekonnapidu, näiteks, aga seekord olime igaüks omaette.
Igatahes, tavaliselt ei ole R-l miskit selle vastu või vähemalt nii on ta mulle siiani väitnud. Aga seekord, kui ma temalt nädala alguspoole küsisin, et mis ta arvab, kui ma Jaanilaupäeval vanemate poole läheb, oli tal päris palju arvata. Ma siis otsustasin mitte minna ja oligi hea, sest mingit suuremat kokkusaamist ei toimunud ja emal oli siis ka nohu. Ja ma kohe kindlasti ei kahetsenud, et ma koos R-ga koju jäin, sest meil oli tegelikult tore päev. Kui see minu väike vingumine välja arvata.
Kodus läksime rõdule, kuhu paistis päike ja kus oli umbes 10 kraadi soojem kui muidu väljas; päikese käes oli vahepeal lausa liiga palav. Ma võtsin jäätise ka kaasa ja nii me siis natuke peesitasime seal päikese käes koos jäätisega.
Siis aga tuli edasi tegutseda ja kardin üles panna. Ma küll alguses viskasin end voodile pikali ja kavatsesin mitte eriti liigutaga, aga lõpuks ma ikka kruvisin natuke ja ulatasin asju ja korraks ronisin ka tooli peale, et kardinapuud loodida. Kardina saime kenasti üles ja akna ees nägi see veel parem välja. Lisaks, kui päike tuppa paistis, siis tekitas sellise hästi nunnu roosa valguse.
Siis me mängisime vist ka ühe rongimängu ja õhtul tegin grillvorste kartulipallide ja tomati-kurgi salatiga. Ühe küünla panime ka põlema. Kokkuvõttes oli tore päev.
Järgmine päev olime R-ga vaikselt kahekesi kodus. Tegime ahjus grillvorsti ja panime küünla põlema. Tegelikult käisime korra väljas ka, poes grillvorstide järel ja ka muud ostmas. Nimelt tegi R. plaani, et võiksime magamistuppa uued kardinad osta ja üles panna, kardinapuu oli ta juba ise ära ostnud. Mõeldud, tehtud. Ega mina tahtsin ka natuke õues jalutada. Jalutasime sinna ja tagasi, tagasi juba palju raskema kotiga, eriti R-l oli raske toidupoekott, mul oli kardinad, üks päevatekk ja üks padjapüür.
Kuna ma olin poodlemisest natuke väsinud, jalg valutas ja ma kartsin, et ma läksin valet teed pidi ja nüüd peab pikema ringi tegema, siis ma hakkasin koduteel natuke vinguma ja virisema. R. miskipärast järeldas sellest, et ma ei taha temaga koos olla ja kahetsen, et ma vanematele külla ei läinud. Ta eksis, aga meil oli küll sel teemal juba paar päeva tagasi väike vaidlus olnud. Nimelt R. ütles, et igal tähtpäeval ma lähen jooksen sugulaste juurde ja jätan tema üksi. Eks see umbes nii ole jah, kuna meil perekonnas on tavaks saanud pühade aegu ikka kokku saada, kuigi mitte päris kõigil pühadel ja mitte alati. Eelmistel Jaanidel oli meil suur perekonnapidu, näiteks, aga seekord olime igaüks omaette.
Igatahes, tavaliselt ei ole R-l miskit selle vastu või vähemalt nii on ta mulle siiani väitnud. Aga seekord, kui ma temalt nädala alguspoole küsisin, et mis ta arvab, kui ma Jaanilaupäeval vanemate poole läheb, oli tal päris palju arvata. Ma siis otsustasin mitte minna ja oligi hea, sest mingit suuremat kokkusaamist ei toimunud ja emal oli siis ka nohu. Ja ma kohe kindlasti ei kahetsenud, et ma koos R-ga koju jäin, sest meil oli tegelikult tore päev. Kui see minu väike vingumine välja arvata.
Kodus läksime rõdule, kuhu paistis päike ja kus oli umbes 10 kraadi soojem kui muidu väljas; päikese käes oli vahepeal lausa liiga palav. Ma võtsin jäätise ka kaasa ja nii me siis natuke peesitasime seal päikese käes koos jäätisega.
Siis aga tuli edasi tegutseda ja kardin üles panna. Ma küll alguses viskasin end voodile pikali ja kavatsesin mitte eriti liigutaga, aga lõpuks ma ikka kruvisin natuke ja ulatasin asju ja korraks ronisin ka tooli peale, et kardinapuud loodida. Kardina saime kenasti üles ja akna ees nägi see veel parem välja. Lisaks, kui päike tuppa paistis, siis tekitas sellise hästi nunnu roosa valguse.
Siis me mängisime vist ka ühe rongimängu ja õhtul tegin grillvorste kartulipallide ja tomati-kurgi salatiga. Ühe küünla panime ka põlema. Kokkuvõttes oli tore päev.
Comments