Arvate, et lumi? Haa! Valesti arvate. Hoopiski jahune Orav külmkapis.
Nüüd ma tahan tõsiselt kelgutada. Ehh, ma hakkasin kirjutama 'suusatada'. Kui 'suusa' valmis oli, siis hakkas tunduma, et midagi on veidi viltu. Noh, tegelt... ei, tegelt siiski mitte. Ma olen ju suusatanud. Tegelikult ma küll usun, et see võib lahe olla, kui seda osata. Ja kui tasakaal olemas on. Sest mul ju ei ole.
Nii ilus oli täna. Lumine. Lossi aknast avanes selline vaimustav vaatepilt - lumi, lumi, lumi, lumised puud, veel lumiseid puid, lumesadu, lumi, lumi, lumi. Ja koju tulles põlesid Lossi kõrval pisikesed kuused ning Ülikooli sambaid parajasti ehiti. Kena.
Hmm. Ma pean aruande kirjutama. Ja ühe e-tunni vabalt valitud teemal. Plähh! Aga noh, pole hullu, lumi on ju maas! Ja ma ei pea homme kell 6.25 tõusma, sest meie tore õppejõud suutis jälle haigeks jääda. Okei, enne oli ta küll Jaapanis, aga mulle ikka tundub, et osa loenguid on ka tema tõbisuse tõttu ära jäänud. Uuups. Nüüd tuli mulle Palgi meelde. Plähh! Aga milline õndsus, kui ta parajasti haige oli. Ja siis oli ta seda ka kaua.
Hmm. Kui me mingi hetk võrdsustasime Sigatüüka õpetajaid enda omadega, kas McGonagall oli siis Kalme? Ma nägin teda ükskord bussis, ruudulise (küll mitte šoti ruudulise, aga ikkagi) mantli ja kübaraga. Kalmet, see tähendab. Mitte McGonagalli. Toompere oli igatahes Trelawney.
Oeh, kujutage ette, mul käis hiljuti just selline tuju üle, et tahaks jälle süsivesinikke õppida. Ja süsivesikuid ja alkohole ja muid selliseid. Benseeni tuumad kah. Aga mitte naftat. Kõik sai alguse vist sellest Isadepäevast, kus ma sõin, sõin, sõin, jõin, sõin, sõin ja siis läksin kööki, kus ema pistis mulle nina alla pudeli etanooli ja küsis valemit. Ma jõudsin C2H5-ni ja leidsin, et mingi O peab kah asjasse segatud olema. EtanOOl ju ikkagi. Appi, mingid estrid olid kah. Ei mäleta enam, kas need kah lahedad olid.
Aga tegelikult, kokkuvõttes ja muidu, lumi.
Ning jahune Orav külmkapis.
Aga ikkagi lumi.
---
Suxu
Nüüd ma tahan tõsiselt kelgutada. Ehh, ma hakkasin kirjutama 'suusatada'. Kui 'suusa' valmis oli, siis hakkas tunduma, et midagi on veidi viltu. Noh, tegelt... ei, tegelt siiski mitte. Ma olen ju suusatanud. Tegelikult ma küll usun, et see võib lahe olla, kui seda osata. Ja kui tasakaal olemas on. Sest mul ju ei ole.
Nii ilus oli täna. Lumine. Lossi aknast avanes selline vaimustav vaatepilt - lumi, lumi, lumi, lumised puud, veel lumiseid puid, lumesadu, lumi, lumi, lumi. Ja koju tulles põlesid Lossi kõrval pisikesed kuused ning Ülikooli sambaid parajasti ehiti. Kena.
Hmm. Ma pean aruande kirjutama. Ja ühe e-tunni vabalt valitud teemal. Plähh! Aga noh, pole hullu, lumi on ju maas! Ja ma ei pea homme kell 6.25 tõusma, sest meie tore õppejõud suutis jälle haigeks jääda. Okei, enne oli ta küll Jaapanis, aga mulle ikka tundub, et osa loenguid on ka tema tõbisuse tõttu ära jäänud. Uuups. Nüüd tuli mulle Palgi meelde. Plähh! Aga milline õndsus, kui ta parajasti haige oli. Ja siis oli ta seda ka kaua.
Hmm. Kui me mingi hetk võrdsustasime Sigatüüka õpetajaid enda omadega, kas McGonagall oli siis Kalme? Ma nägin teda ükskord bussis, ruudulise (küll mitte šoti ruudulise, aga ikkagi) mantli ja kübaraga. Kalmet, see tähendab. Mitte McGonagalli. Toompere oli igatahes Trelawney.
Oeh, kujutage ette, mul käis hiljuti just selline tuju üle, et tahaks jälle süsivesinikke õppida. Ja süsivesikuid ja alkohole ja muid selliseid. Benseeni tuumad kah. Aga mitte naftat. Kõik sai alguse vist sellest Isadepäevast, kus ma sõin, sõin, sõin, jõin, sõin, sõin ja siis läksin kööki, kus ema pistis mulle nina alla pudeli etanooli ja küsis valemit. Ma jõudsin C2H5-ni ja leidsin, et mingi O peab kah asjasse segatud olema. EtanOOl ju ikkagi. Appi, mingid estrid olid kah. Ei mäleta enam, kas need kah lahedad olid.
Aga tegelikult, kokkuvõttes ja muidu, lumi.
Ning jahune Orav külmkapis.
Aga ikkagi lumi.
---
Suxu
Comments