Skip to main content

Roosa kausi müsteerium

Melon oli roheline ja toores, aga sellele vaatamata hää. Saagu melon, ütles väike Suur Jumal Om, ja melon ei saanud. Meie melon sai, otsa nimelt. Sirglõikudega on aga hoopis jamam lugu. Neid ei tule. Ja ma ei viitsi nii õhtul enam mõelda kah. Mistõttu ma olengi siin ja kirjutan.

Ja kuulan muusikat. Roosat Floydi.

See on selline mõnusalt melanhoolne muusika, õppimisele just eriti ei innusta. Aga ma ei õpigi enam. Täna. Vähemalt praegu. Oh jah.

(Kas mitte Udu ei väitnud kunagi, et Pink Floyd on tema meelest liiga melanhoolne ja võiks midagi lõbusamat kuulata? Või väitis ta seda millegi muu kohta?)

See on nii täiesti e-paus, et kui mina bakatööd kirjutasin, siis Papu päevitas, aga nüüd kus tema kirjutab, on mul üks esitlus ja teine esitlus ja see asi vaja valmis saada ja too asi vaja valmis saada ja lisaks sellele vat see kah veel ära teha ja nii edasi.

Kas ma olen üldse kunagi päevitanud sel ajal, kui Papu õpib!!?

Kui suur on tõenäosus, et ta suvel maal õppima hakkab, samal ajal kui mina kõrval päevitan? Eee... 50 %?

Ja mul pole midagi öelda kah. Peale selle, et

JAMA.

Me leidsime roosa kausi siiski üles. Esikukapis oli. Sibulatega.

Comments

sussa said…
No aga... kui suur on üldse tõenäosus, et sa päevitad?

Muide, sel aastal sõstrapõõsad õitsesid kui hullud, nii et marjakorjamisabi oleks äärmiselt teretulnud kusagil juulis. Mis arvad?
suxu said…
Suur. 104%. :)

Olen poolt, kahe käe ja kümne varbaga. Eriti kui sa samal ajal õpid..
sussa said…
Vaevalt, et ma siis õppida kavatsen. Ma arvan, et ma siis pigem korjan marju.
suxu said…
Aga siis pärast, kui marjad on korjatud ja Suxu päevitab, kas sa siis võiksid õppida?

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...