Skip to main content

Suxu ja sport?!?

Käisin teisipäeval sporti tegemas, põhiliselt jalgpallimas. Meil oli värav. Meil oli pall. Ei olnud jalgpall, oli üks sinine pooltühi pall, mida me püüdsime enne jalgrattapumbaga täis pumbata, aga siis avastasime, et see ventiil oli hoopiski kork. Siis me võtsime ta eest ja avastasime, et too teine ventiil oli hoopis auk. Siis me püüdsime teda täis puhuda ja valguskiirusel korgi ette panna. Ei õnnestunud.

Igatahes, oli värav, oli pall, oli 10-sammu karistuslöök ja 12,5-sammu karistuslöök. (Suxu sammud.) Ma lõin mööda. Ja siis ma lõin mööda. Ja siis ma teatasin, et ma löön nüüd mööda ja lõin sisse. Ja siis ma teatasin, et ma löön nüüd mööda ja lõin mööda. Ja siis ma lõin ikka kohe väga mööda. Ja siis ma lõin veel rohkem mööda. Ja siis ma sihtisin ei-tea-kuhu ja lõin sisse. Ja siis ma sihtisin ei-tea-kuhu ja lõingi ei-tea-kuhu. Ja siis ma skoorisin 4-10. Õuu jee!

Eile oli hoopis toredam, oli venna sünnipäev, seal sai süüa ja süüa ja süüa ja juua ja juua. Hoopis suxulikum tegevus. :P

Täna sai sooje saiu küpsetatud ning neid siis söödud. Kõht kenasti täis ja tuju parem.

Comments

sussa said…
12,5-sammu karistuslöök? Seda ma ei olegi kunagi löönud.

Aga minul tuleb jalgpallimäng umbes sama hästi välja. Ma eeldan, et ma viimati mängisin jalgpalli u. 10 aastat tagasi naabrilastega neli kahe vastu. Mina olin neljases võistkonnas koos kõigi noortega (10, 9 ja 7 tol ajal), suured poisid kahekesi meie vastu. Nemad võitsid alati, sest nemad tegid reeglid. Ja minu võistkonna nooremad liikmed jäid mulle ja hedsule ette.

Ja jälle need saiad...
suxu said…
No siis võiks ju kunagi mängima minna. Ma luban, et ma jooksen värava eest minema, kui sa väga tugevasti lööd.

Jah, jälle need saiad. Sul ei ole nende eest pääsu. Nad jäävadki sind kummitama. Kummitussaiad. Hõljuvad õhus ja ajavad sind taga.
sussa said…
meenutab pannkooke vaarikamoosiga...
suxu said…
Mulle meeldib mustsõstramoosiga rohkem. :)

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...