Mõnikord ma lausa vihkan seda elu. See on nii igav. Iga päeva elan ma üle vaid mõeldes õhtule, iga nädala mõeldes nädalavahetusele, iga kuu mõeldes vaheajale ja iga aasta mõeldes... ei tea millele, kooli lõpule? Ülikooli lõpule? Vanaduspäevade algusele? Või koguni surmale? Aga siis algab elu ju otsast peale ja seda ma ei taha. Beebi on küll vahel mõnus olla, aga mis edasi saab?
Edasi läheb kõik samamoodi: kool, ülikool, töö, pension, surm ja siis jälle sünd, kool, jne. Tahan, et elu oleks põnev. Et mul poleks hommikul aimugi, kuidas tänane päev lõppeb ja kus ta lõppeb. Mu ainus lõbustus ja meelelahutus päevas on see, kui ma telku ette vajun või kujutan, et ma olen ilus ja et kõik mind armastavad ja et elu oleks põnev. Oh, ma vajan põnevust ja see elu ajab teinekord mul lihtsalt südame pahaks.
Muidugi on veel üks asi. Ma kardan. Ma kardan kohutavalt. Kardan, et ma pole enam kõige targem. Mõnes mõttes ei meeldi mulle tark olla - inimesed ootavad sinult liiga palju. Teises mõttes ma lausa naudin seda, naudin, kui minu käest midagi küsitakse, aga kui ma valesti vastan, on mul väga häbi.
Ma kardan, et kaotan oma tarkuse. Kardan, et inimesed ei tule enam minu käest midagi küsima. Seepärast vastan ma mõnikord nende küsimustele, et ma ei tea. Siis ma vähemalt ei eksi. Ja mulle meeldib, kui M. minu pealt saksa keelt maha teeb. Tunnen, et ta vajab mind. Mitte küll selles mõttes, mida ma soovin ja tahan, kuid ta siiski vajab mind. Ma kardan. Ma kardan, et ma pole enam tark. Sest siis pole mul enam midagi. Sest siis ma pole ei ilus, hea ega ka tark.
Ma vajan, et keegi mind vajaks. Ma vajan, et mind märgatakse. Ma vajan sõpru rohkem kui midagi muud. Ma vajan armastust. Ja mitte ainult sugulaste armastust. Ma vajan ka sõprade armastust. Vajan inimeste mõistmist. Ma vajan, et mind aidatakse. Ma vajan, et saan teisi aidata. Ma vajan kaastunnet. Aga õilsat. Ma vajan sõpra, kes on minu sõber ilma ainsa tagamõtteta. Vajan sõpra, kes mu häda ja mure ja rõõmu koos minuga jagab.
Ma vajan sõpra, kes seaks end ohtu, et päästa mind. Ma vajan sõpra, kes oleks rohkem kui lihtsalt sõber. Vajan kedagi, kes annaks minu eest oma elu (v.a. minu ema, teda vajan ma niikuinii). Aga seda kedagi mul ei ole. Nii ma siis unistangi, et on. Kuna aga mul teda päriselt pole, vajan ma sõpru, kes on minu sõbrad, kuna nad saavad mult midagi, kuna nad mind ära kasutavad. Sest kui mul ka selliseid sõpru ei oleks, siis jääksin ma päris üksi.
Nojah, ega ma ise ka selline ei ole. Ka mina kasutan oma sõpru ära, kuna ma vajan, et keegi mind vajaks. Ma pole ise mingi ingel. Ja mul pole mingit õigust vajada sõpra, kes minu eest oma elu annaks. Minu eest, kes ma teda ära kasutan. Aga ma suudaksin teda ka armastada, kui tema mind vastu armastaks. Ma kardan, et ma ei leiagi kunagi kedagi sellist. Kardan, et jään üksi. Veel rohkem üksi kui ma praegu olen. Seda ma välja ei kannataks.
-- melodramaatiline masenduses Suxu, kes kirjutas neli lehekülge sellest helerohelise pastakaga, aga tegelikult tuleb õnnelik olla, et mitte kollasega nagu mõnel pool mujal; 15 aprill 2000
***
Ma olen äärmiselt õnnelik, et ma sellest faasist üle sain. Aga tegelt oli mul lihtsalt paha tuju. Ma muutun siis jätkuvalt melodramaatiliseks. Või lihtsalt morniks ja nähvavaks.
Edasi läheb kõik samamoodi: kool, ülikool, töö, pension, surm ja siis jälle sünd, kool, jne. Tahan, et elu oleks põnev. Et mul poleks hommikul aimugi, kuidas tänane päev lõppeb ja kus ta lõppeb. Mu ainus lõbustus ja meelelahutus päevas on see, kui ma telku ette vajun või kujutan, et ma olen ilus ja et kõik mind armastavad ja et elu oleks põnev. Oh, ma vajan põnevust ja see elu ajab teinekord mul lihtsalt südame pahaks.
Muidugi on veel üks asi. Ma kardan. Ma kardan kohutavalt. Kardan, et ma pole enam kõige targem. Mõnes mõttes ei meeldi mulle tark olla - inimesed ootavad sinult liiga palju. Teises mõttes ma lausa naudin seda, naudin, kui minu käest midagi küsitakse, aga kui ma valesti vastan, on mul väga häbi.
Ma kardan, et kaotan oma tarkuse. Kardan, et inimesed ei tule enam minu käest midagi küsima. Seepärast vastan ma mõnikord nende küsimustele, et ma ei tea. Siis ma vähemalt ei eksi. Ja mulle meeldib, kui M. minu pealt saksa keelt maha teeb. Tunnen, et ta vajab mind. Mitte küll selles mõttes, mida ma soovin ja tahan, kuid ta siiski vajab mind. Ma kardan. Ma kardan, et ma pole enam tark. Sest siis pole mul enam midagi. Sest siis ma pole ei ilus, hea ega ka tark.
Ma vajan, et keegi mind vajaks. Ma vajan, et mind märgatakse. Ma vajan sõpru rohkem kui midagi muud. Ma vajan armastust. Ja mitte ainult sugulaste armastust. Ma vajan ka sõprade armastust. Vajan inimeste mõistmist. Ma vajan, et mind aidatakse. Ma vajan, et saan teisi aidata. Ma vajan kaastunnet. Aga õilsat. Ma vajan sõpra, kes on minu sõber ilma ainsa tagamõtteta. Vajan sõpra, kes mu häda ja mure ja rõõmu koos minuga jagab.
Ma vajan sõpra, kes seaks end ohtu, et päästa mind. Ma vajan sõpra, kes oleks rohkem kui lihtsalt sõber. Vajan kedagi, kes annaks minu eest oma elu (v.a. minu ema, teda vajan ma niikuinii). Aga seda kedagi mul ei ole. Nii ma siis unistangi, et on. Kuna aga mul teda päriselt pole, vajan ma sõpru, kes on minu sõbrad, kuna nad saavad mult midagi, kuna nad mind ära kasutavad. Sest kui mul ka selliseid sõpru ei oleks, siis jääksin ma päris üksi.
Nojah, ega ma ise ka selline ei ole. Ka mina kasutan oma sõpru ära, kuna ma vajan, et keegi mind vajaks. Ma pole ise mingi ingel. Ja mul pole mingit õigust vajada sõpra, kes minu eest oma elu annaks. Minu eest, kes ma teda ära kasutan. Aga ma suudaksin teda ka armastada, kui tema mind vastu armastaks. Ma kardan, et ma ei leiagi kunagi kedagi sellist. Kardan, et jään üksi. Veel rohkem üksi kui ma praegu olen. Seda ma välja ei kannataks.
-- melodramaatiline masenduses Suxu, kes kirjutas neli lehekülge sellest helerohelise pastakaga, aga tegelikult tuleb õnnelik olla, et mitte kollasega nagu mõnel pool mujal; 15 aprill 2000
***
Ma olen äärmiselt õnnelik, et ma sellest faasist üle sain. Aga tegelt oli mul lihtsalt paha tuju. Ma muutun siis jätkuvalt melodramaatiliseks. Või lihtsalt morniks ja nähvavaks.
Comments