Skip to main content

Veel traagikat ;)

I love you, Ken!

Elavad Helen ja Ken, õnnelikud mees ja naine. Päeval, mil Helen teatab Kenile oma rasedusest, kolib nende majja noor meestekütt Mariia. Too võrgutab Keni. Helen näeb neid juhuslikult koos ja sooritab enesetapu. Kuid ta jääb elama. Mariia hoolitseb Heleni eest ja läheb suusatama. Seal kohtub ta maruvihase Keniga. Ta loobub Kenist ja teatab talle, et armastab teda. Ken vastab sama. Mariia lahkub. Järgmisel hommikul loeb Ken ajalehest, et Mariia on teinud enesetapu. Ta on oma verega lumele kirjutanud I LOVE YOU KEN. Ken ei ütle sellest Helenile, kellel on mälukaotus. Ken elab oma lapsega õnnelikult elulõpuni, kuid ikka meenub talle kena tüdruk, kes end tema armastuse nimel ohverdas.

-- Barbie tragöödia, Suxu & Orav, aastat pole kirjas

***

Lisaks sellele leidsin ma oma koomiksilaadsed jutukestega pildikesed kah üles, terve "Illi ja Amme" saaga. Nad olid jänesed. Siis nad surid ära ja olid inimesed ja siis rääkisid neist "Intriigid teispoolsuses". Ja siis oli veel selline tore lugu nagu "Kirev ja Kulla", kes olid merineitsid ja hakkasid inimesteks (nõial oli hea tuju) ning langesid mõlemad ühe äärmiselt liiderliku karjapoisi ohvriks; seda küll enne, kui nad inimesteks said. Ja siis veel muidugi "Teistmoodi Tuhkatriinu lugu ehk neli õde ja Siisi" - Siisi oli 'Tuhkatriinu' ja õdedel polnud kah suurt midagi viga, välja arvatud kolmandal; aga tema muutus kah heaks.

Comments

sussa said…
Kas need koomikslaed kah ükskord leiavad tee roosa elevandi juurde?
suxu said…
No ma mingil hetkel isegi mõtlesin selle peale. Aga maitea, kas annab. Ta on selline, nagu ta on. Ja ma ümber ka ei viitsi teha, eriti.

Kuigi ühes kohas on üks äärmiselt lahe rebane. :P Ma naersin seda vaadates tükk aega.
sussa said…
Paaaaaaaaaalun
sussa said…
Paaaaaaaaaalun
suxu said…
Okei, eks ma siis üritan.
Anonymous said…
Vapustav lugu, see Lenist ja muudest. Tee film :P.

Udu
Unknown said…
See barbie tragöödia on nii meielik, just nii nagu me barbie'dega mängisime...ohhh

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.