Skip to main content

Veel traagikat ;)

I love you, Ken!

Elavad Helen ja Ken, õnnelikud mees ja naine. Päeval, mil Helen teatab Kenile oma rasedusest, kolib nende majja noor meestekütt Mariia. Too võrgutab Keni. Helen näeb neid juhuslikult koos ja sooritab enesetapu. Kuid ta jääb elama. Mariia hoolitseb Heleni eest ja läheb suusatama. Seal kohtub ta maruvihase Keniga. Ta loobub Kenist ja teatab talle, et armastab teda. Ken vastab sama. Mariia lahkub. Järgmisel hommikul loeb Ken ajalehest, et Mariia on teinud enesetapu. Ta on oma verega lumele kirjutanud I LOVE YOU KEN. Ken ei ütle sellest Helenile, kellel on mälukaotus. Ken elab oma lapsega õnnelikult elulõpuni, kuid ikka meenub talle kena tüdruk, kes end tema armastuse nimel ohverdas.

-- Barbie tragöödia, Suxu & Orav, aastat pole kirjas

***

Lisaks sellele leidsin ma oma koomiksilaadsed jutukestega pildikesed kah üles, terve "Illi ja Amme" saaga. Nad olid jänesed. Siis nad surid ära ja olid inimesed ja siis rääkisid neist "Intriigid teispoolsuses". Ja siis oli veel selline tore lugu nagu "Kirev ja Kulla", kes olid merineitsid ja hakkasid inimesteks (nõial oli hea tuju) ning langesid mõlemad ühe äärmiselt liiderliku karjapoisi ohvriks; seda küll enne, kui nad inimesteks said. Ja siis veel muidugi "Teistmoodi Tuhkatriinu lugu ehk neli õde ja Siisi" - Siisi oli 'Tuhkatriinu' ja õdedel polnud kah suurt midagi viga, välja arvatud kolmandal; aga tema muutus kah heaks.
Labels:

Comments

sussa said…
Kas need koomikslaed kah ükskord leiavad tee roosa elevandi juurde?
7:20 pm
suxu said…
No ma mingil hetkel isegi mõtlesin selle peale. Aga maitea, kas annab. Ta on selline, nagu ta on. Ja ma ümber ka ei viitsi teha, eriti.

Kuigi ühes kohas on üks äärmiselt lahe rebane. :P Ma naersin seda vaadates tükk aega.
10:40 pm
sussa said…
Paaaaaaaaaalun
10:51 pm
sussa said…
Paaaaaaaaaalun
10:51 pm
suxu said…
Okei, eks ma siis üritan.
1:40 pm
Anonymous said…
Vapustav lugu, see Lenist ja muudest. Tee film :P.

Udu
1:57 pm
Unknown said…
See barbie tragöödia on nii meielik, just nii nagu me barbie'dega mängisime...ohhh
12:31 pm
Post a Comment

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...
Post a Comment
Read more

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)
Post a Comment
Read more

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...
Post a Comment
Read more