Skip to main content

viuuuuu!

Käisin Auras liugu laskmas. Isegi rohelisest torust lasin alla. Jube oli. Esimene mõte alla jõudes oli 'Jee! Pääsesin eluga', aga samas oli see ka liiga lühike, et korralikult paanikasse sattuda. Oranž toru oli mõnus, sealt sai ikka ilusa pika liu. Mitte ei saa aru, miks ma nii mingi viis-kuus aastat Auras pole käinud, seal on ju nii lõbus!

Kinos on ka lahe. Kuigi, tõsi, Cinamoni toolid kriuksuvad (mitte küll minu oma, aga vaiksel hetkel oli ümberringi kuulda) ja ekraanile tahaks MagicBright'i juurde panna, aga samas jälle on tooliridade vahel piisavalt ruumi jalgu sirutada. Käisime jah "Jääaeg 3" vaatamas. Sorri, Udu, ma tean, et meil oli kavas koos minna, aga Papul pole aega ja üleüldse. Aga soovitan küll vaatama minna, kui see veel jookseb. Äärmiselt lahe oli! Oravaromanss ja puha. ;)

Ma olen viimasel ajal päris palju Yahtzee't mänginud. Ega ma ei kaeble, see on parem kui näiteks Monopol. Lihtsalt ma ostsin poest kaardid, et kaarte mängida, ja samas pakis oli ka kuus täringut, nii et nüüd lõpuks ometi saan ma Yahtzee't mängida. :)

Lõpetuseks ka kommisoovitus: Kalevi juustukoogimaitselised vahvlitükkidega pralineed. Nämm-nämm!

Comments

sussa said…
need on ju nii ülimagusad, et umbes pool kommi jõuab ära süüa, enne kui kuu magusanorm käes!
suxu said…
No mulle nad maitsevad. Ja pool kommi korraga tuleb ju hoopis odavam.
Anonymous said…
Oravaromanss???
suxu said…
Nooh, oravaromanss tegelt. Väikse tähega orava.

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.