Paar sõna ka meie Sõbrapäevast, mis kestis ikka rohkem kui ühe päeva. Alustasime juba eelmisel laupäeval, sest tööpäeva õhtutel olen mina tavaliselt väsinud ja pahur ja R. unegraafik liikus ses suunas, et tal oli plaanis Sõbrapäeva õhtu lihtsalt maha magada. Kuhugi kohvikusse me ei läinud, aga leppisime kokku, et mingi aeg selle kuu jooksul läheme ka. Ma jätan siinkohal mainimata, et sama mõte oli meil (loe: mul) ka jaanuari kuu kohta, aga loodetavasti sel kuul läheb paremini.
Ehk siis laupäeva õhtul tegime algust ja ma sain lauatäie kingitusi, sh pulgakommibuketi, šokolaadi, muud maiust ja rongimängu (laienduse). Varem ei ole me seda niisi materiaalsete kingitustega tähistanud, aga ma ei nurise. Ma küll ütlesin, et nii palju kingitusi poleks vaja olnud, aga nad kõik olid väga toredad. Õhtu veetsime mõnusalt koos. Mul ei olnud tol hetkel talle ühtegi kingitust vastu anda, aga ära olin tellinud küll juba.
Pühapäeva päeval olin üksi üleval ja kodus, valutasin natuke pead ja siis võtsin rohtu ja puhkasin. Õhtul ärkas ta üles ja siis saime jälle toredasti koos olla.
Esmaspäeval tekkis mul mõte, et võiks talle veel midagi toredat teha, lisaks tellitud kingitusele. Tegin siis ta ühte lemmikut - kaneelisaiakesi. Tavaliselt ma teen neid pärmitaignast, aga seekord tegin pärmi-lehttaignast (sest poes ainult pärmi oma ei olnud) ja tulid ka päris kobedad. Igatahes, kui ma õhtul kell pool üksteist teda üles ajama läksin, siis terve korter lõhnas nende kaneelisaiade järele ja R. ka kohe ütles, et lõhnab nagu fresh bakery. Igatahes oli tal hea meel, kui ta avastas, et lõhn tuleb meie köögist, mitte alumiste naabrite juurest, ja selle allikaks on kaneelisaiad.
Teisipäeval ehk siis sellel päris õigel päeval tellisime toidu koju. Meie lemmikhiinakas pandi kinni, ei tea, kas lõplikult. Tellisime siis ühest teisest kohast, kus ma paar korda lõunat söömas olen käinud. Mina tellisin salati ja meekana, tema nuudlid kanaga ja magushapu kana. Ma jäin oma osaga küll väga rahule, salat oli hea, mõnusalt vürtsikas ja paar nuudlit oli ka sees; kana oli nämma. Ma sõin ausalt öeldes selle kõik korraga ära ja siis pärast ägisesin ja kahetsesin. Tunne oli selline nagu pärast ema juures pidulauas istumist, kus on alguses ühte toitu ja teist toitu ja mida kõike veel ja siis kui kõht juba täiesti täis on, tulevad kolm kooki peale.
R. oma toidust nii vaimustuses kahjuks ei olnud. Ta sõi seda ka hommikul ja öö läbi seisis see laual, aga ma ei tea, kas ta läks nüüd sellepärast kuidagi halvemaks või see oligi juba algusest peale selline olnud, sest mina tema toitu õhtul ei proovinud. Igatahes, ma loodan, et me sööme-tellime sealt veel ja siis läheb tal paremini.
Kolmapäeval tegin ma talle sõbrapäeva kaardi, paljude musidega. Otsisin oma huulepulgad, mida ma pole juba nii ammu kasutanud, välja ja tegin kaardile palju musisid. Ja viskasin ühe minihuulepulga ära, sest see oli ära kuivanud. Lisaks jõudsin tõdemusele, et peaaegu kõik mu huulepulgad on roosad. Aga seda ikka meelega, sest mulle meeldib nii. Talle meeldis igatahes mu kaardike.
Neljapäeval oleksin ma tema kingituse kätte saanud ja üle andnud, aga läksin siis hoopis vanemate juurde. Seega kingitusel käisin alles reedel järel ja andsin selle reedel üle. See oli üks asi, või õigemini kaks asja, millest meil on juba väga ammu juttu olnud ja plaanid, et kingin selle talle sünnipäevaks, jõuludeks, aastapäevaks jne. Aga nüüd sai siis see lõpuks tehtud ja tellitud. Ja see oli - kaks koerapiltidega termokruusi. Kruusid täitsa funkavad ja pildid näevad kenad välja, kuigi ta joob oma teed nii kaua (mina tavaliselt ka), et enne kaovad koerad ära, kui tee joodud saab. Aga alguses on ikka koerad olemas ja nunnud.
Selline oli siis meie valentininädal. Täna me koristasime, tõmbasime põrandad tolmuimejaga üle ja puha. Olime tublid.
Ehk siis laupäeva õhtul tegime algust ja ma sain lauatäie kingitusi, sh pulgakommibuketi, šokolaadi, muud maiust ja rongimängu (laienduse). Varem ei ole me seda niisi materiaalsete kingitustega tähistanud, aga ma ei nurise. Ma küll ütlesin, et nii palju kingitusi poleks vaja olnud, aga nad kõik olid väga toredad. Õhtu veetsime mõnusalt koos. Mul ei olnud tol hetkel talle ühtegi kingitust vastu anda, aga ära olin tellinud küll juba.
Pühapäeva päeval olin üksi üleval ja kodus, valutasin natuke pead ja siis võtsin rohtu ja puhkasin. Õhtul ärkas ta üles ja siis saime jälle toredasti koos olla.
Esmaspäeval tekkis mul mõte, et võiks talle veel midagi toredat teha, lisaks tellitud kingitusele. Tegin siis ta ühte lemmikut - kaneelisaiakesi. Tavaliselt ma teen neid pärmitaignast, aga seekord tegin pärmi-lehttaignast (sest poes ainult pärmi oma ei olnud) ja tulid ka päris kobedad. Igatahes, kui ma õhtul kell pool üksteist teda üles ajama läksin, siis terve korter lõhnas nende kaneelisaiade järele ja R. ka kohe ütles, et lõhnab nagu fresh bakery. Igatahes oli tal hea meel, kui ta avastas, et lõhn tuleb meie köögist, mitte alumiste naabrite juurest, ja selle allikaks on kaneelisaiad.
Teisipäeval ehk siis sellel päris õigel päeval tellisime toidu koju. Meie lemmikhiinakas pandi kinni, ei tea, kas lõplikult. Tellisime siis ühest teisest kohast, kus ma paar korda lõunat söömas olen käinud. Mina tellisin salati ja meekana, tema nuudlid kanaga ja magushapu kana. Ma jäin oma osaga küll väga rahule, salat oli hea, mõnusalt vürtsikas ja paar nuudlit oli ka sees; kana oli nämma. Ma sõin ausalt öeldes selle kõik korraga ära ja siis pärast ägisesin ja kahetsesin. Tunne oli selline nagu pärast ema juures pidulauas istumist, kus on alguses ühte toitu ja teist toitu ja mida kõike veel ja siis kui kõht juba täiesti täis on, tulevad kolm kooki peale.
R. oma toidust nii vaimustuses kahjuks ei olnud. Ta sõi seda ka hommikul ja öö läbi seisis see laual, aga ma ei tea, kas ta läks nüüd sellepärast kuidagi halvemaks või see oligi juba algusest peale selline olnud, sest mina tema toitu õhtul ei proovinud. Igatahes, ma loodan, et me sööme-tellime sealt veel ja siis läheb tal paremini.
Kolmapäeval tegin ma talle sõbrapäeva kaardi, paljude musidega. Otsisin oma huulepulgad, mida ma pole juba nii ammu kasutanud, välja ja tegin kaardile palju musisid. Ja viskasin ühe minihuulepulga ära, sest see oli ära kuivanud. Lisaks jõudsin tõdemusele, et peaaegu kõik mu huulepulgad on roosad. Aga seda ikka meelega, sest mulle meeldib nii. Talle meeldis igatahes mu kaardike.
Neljapäeval oleksin ma tema kingituse kätte saanud ja üle andnud, aga läksin siis hoopis vanemate juurde. Seega kingitusel käisin alles reedel järel ja andsin selle reedel üle. See oli üks asi, või õigemini kaks asja, millest meil on juba väga ammu juttu olnud ja plaanid, et kingin selle talle sünnipäevaks, jõuludeks, aastapäevaks jne. Aga nüüd sai siis see lõpuks tehtud ja tellitud. Ja see oli - kaks koerapiltidega termokruusi. Kruusid täitsa funkavad ja pildid näevad kenad välja, kuigi ta joob oma teed nii kaua (mina tavaliselt ka), et enne kaovad koerad ära, kui tee joodud saab. Aga alguses on ikka koerad olemas ja nunnud.
Selline oli siis meie valentininädal. Täna me koristasime, tõmbasime põrandad tolmuimejaga üle ja puha. Olime tublid.
Comments