Epistole

Läkski paremaks, vähemalt õhtu poole. Mulle päris meeldib see hulatamine, ma sain vist nõksu kätte. Aga üsna koledasti koliseb küll, kui maha kukub. Mitte et praegu keegi eriti magaks. Jeee! Lähen vaatan edasi. :)

Ma ei mäleta ühtegi oma sünnipäeva, kus oleks nii palju sadanud. Ükskord - tõsi - oli taevas pilves ja teinekord oli maa märg. Aga seda, et hommikul hakkaks sadama ja kallaks õhtuni välja... huvitav, mida see sümboliseerib? Arvatavasti seda, et nüüd läheb aina paremaks! :)

Lugesin eile üht raamatut, Elizabeth Gaskelli "North and South". Ja seal tuli ette prantsusekeelne fraas, mis otsetõlkes tähedas, et räägi päikesest ja sa kohe näedki tema kiiri, ja mis on ütlusena sama, mis meie "kus hundist räägid" ja inglise "speak of the devil". Siis ma hakkasin mõtlema, et miks on Prantsusmaal päike, Inglismaal kurat ja meil hunt. Tegelikult üsna loogiline. Inglismaal ja siin võib rääkida päikesest palju tahad, enamasti ta sellepeale välja ei ilmu. Ja meie rahvapärimuses saab talupoeg kuradist enamasti kavaluse teel jagu, samas kui hundid on reaalne oht, keda sarnasel viisil ninapidi vedada ei õnnestu. Mind hakkas siis huvitava, kuidas on sama fraas/vanasõna teistes keeltes, Googledasin, Wikitasin ja tulemus selline: * hunt - bulgaaria, horvaatia, tšehhi, leedu, läti, poola, rumeenia, serbia, sloveenia, ukraina keeles * kurat - afrikaani,  hollandi, saksa, hindi, iiri, itaalia, slovaki keeles * päike - taani, norra keeles Alba...

Ostsin eile uue hambaharja. (Ja vahepeal ostsin ühe punase kammi. Ja mitu-mitu pakki lagritsat.)

Küll ma olin täna alles populaarne, sain mitutuhat kirja.  Mis olid kõik küll hoiatused, nii et võib-olla pole populaarne päris õige sõna. ;)

Stseen tee- ja kohvipoes Suxu: Ma tahaksin mingeid huvitavaid ja häid ube. Müüja: Kas maitseubasid või tavalisi? Suxu: Eee... kohviube.  Ostsin igatahes Creme Brulee ube ja kaneeli-metspähkli ube. :) Kevad! Ja mu uued-ilusad kingad ei hõõrugi enam! (Käisid kingsepa juures õpetust saamas..) Whiii!

Täna hommikul hakkas lund sadama ja nüüd sajab rõõmsalt edasi. Mina küll väga rõõmus ei ole. Kevadväsimus saab kaaslaseks lumemasenduse. Ja oi-oi-oi, mis küll neist märtsikellukestest saab, mis maja ees õitsevad? Kannike õitseb kah, teda ei huvita, mis ilm väljas on, temal on toas hea soe olla. Mul on ka toas hea soe olla. Tegin tegelikult juba kevadkõnniga algust, ühel ilusal soojal päeval. Leidsin, et kõndida on tore, aga veel toredam siis, kui talvevammus vahetatud kevadjope vastu. Palav oli. Ja nüüd tundub, et niipea ei saagi jätkata. Aga ükskord... ükskord... ja-jaa.  Olen endale viimasel ajal igasugust muusikat kokku ostnud - Loreena McKennitt, Celtic Woman, Sarah Brightman, Sting... ostan viimasel ajal CD-sid nagu kunagi sai ostetud raamatuid, ehk siis tihti ja palju. Eile käisin teatris. Hämmastaval kombel ei pööranudki ilm ära. Tavaliselt ta ikka siis pöörab, kui mina teatrisse lähen. Ei tea miks. Võib-olla on pahane, et teda kaasa ei kutsutud. Vaatasin "Carrrmenit...

Viisime täna jõulukuuse välja. Tähendab, mina ei viinud. Mina ei pannud isegi tähele, et kuusk on läinud, enne kui ema küsis, kas ma märkan, et toas on midagi teisiti ja ma hakkasin tähelepanelikult ringi vaatama, et mida uut siin on.  Salli kudusin juba kolmapäeva õhtul lõpuni. Aga kanda pole veel saanud, sest kui ma seda kuduma hakkasin, siis oli see külmailmasall, aga nüüd on see soojailmasall. Sellise mõnusa -10C sooja ilma jaoks. Nagu ükspäev oligi. Neljapäev äkki? Aga mul olid sabad peitmata. Igatahes, hakkasin mina lõunale minema, vaatasin enne seda temperatuuri. Vaatasin füüsikute oma, seal näitas -10C. No sindrinahad, mõtlesin mina, on oma termomeetri päikese kätte jätnud. Läksin vaatasin EMHI-st Tõravere näitu, seal oli -9,5C. Kas kõik on oma termomeetri päikese kätte jätnud?! Ma ostsin uued kõrvaklapid. Need ei püsi üldse kõrvas. Kukuvad pidevalt välja.  Võib-olla on mul vale kujuga kõrvad?  Igatahes, kui siin vahepeal olid väga külmad ilmad ja põsed valu...

Ostsin täna hambaharja. Sinise, jah. Igatahes, ma hakkasin ükskord mõtlema, et huvitav, kui sageli ma neid hambaharju vahetan. Reegel ütleb, et iga kolme (või nelja) kuu tagant. Mina ostan hambaharja tavaliselt siis, kui mulle tundub, et nüüd on õige aeg, või mulle tuleb mõni lahe hambahari vastu. Mõnikord siis kah, kui ema ütleb, et uih! kui koledaks su hambahari on läinud. Aga igatahes, nüüd ma panin kirja, millal, ja kui kunagi jälle, siis saab tulla ja lahutada.  Kui ma viimati hambaharja ostsin, siis oli tunduvalt soojem.  

Mul läks täna C-vitamiin ninna. Vastik oli.  Palju vastikum kui tookord, kui ma suuveepudeli nõnda lahti tegin, et mina ja pool vannituba märjaks saime, ja ka vastikum, kui siis, kui ma dušigeeli endale varba peale kukutasin.

Vastik libe vastik märg vastik libe vastik ollus. Ja pahad sahad tahavad mind alla ajada. Ma oleksin täna päris mitu korda peaaegu lennanud. Ise imestasin kah, et peaaegu, ptüi-ptüi-ptüi. Ja võiks siis keegi kivegi loopida. Papu tegi mulle kord ajuloputuse, pannes mind arvama, et mulle meeldib roheline tee, Potter ja lumi. Esimene ootab mind praegu köögis (nämm!), teist armastan endiselt, aga vat kolmandast on kahe viimase aastaga küll kõrini saanud - ja oli ka kõrist kõrgemaid hangi. Ptüi-ptüi-ptüi, loodame, et seekord nii hullusti ei lähe.

Ostsin endale jõulukingiks lõnga. Siis oli kiire-kiire tore-tore ja eks ka lõngal oli kapis teiste lõngadega tore olla. Siis vahepeal tuli ta mulle paar korda meelde, kui ma triibut silmitsesin, millele järgnes tavaline bussile jooksmine, nii et kudumiseni ei jõudnudki. Aga reedel võtsin kätte... vardad ja lõnga ka ja muudkui kudusin, kuni lõpuks enam ei saanud edasi kududa... lõng sai otsa. Nüüd tuleb paar kera juurde tuua. Sall tuleb soe ja tumepunane, minu sooja tumepunase jope juurde. :)

Vaatamata oma selle aasta lubadusele seoses laiskusega (ja mitte päris sellises stiilis, et ole nii laisk kui suudad), ei viitsinud ma ikkagi kokkuvõtet varem ära teha. Võib-olla oli asi ka selles, et ma pole end pea kuu aega korralikult välja maganud ehk siis maganud kella poole neljani õhtul. Muuseas, täna oli isegi kell neli veel valge. Jee! Kevad tuleb! Aga nüüd siis lubatud kokkuvõte: 2011 aasta lubadused * käi hambaarstil - jep. Käisin ühel ilusal päikesepaistelisel aprilli (või mai) päeval ja kõik läks palju paremini kui viimasel korral. Ainult tarkusehambad taheti mult ära võtta. Hetkel on veel kõik suus. Eks näis, kui nad väga suurt pättust ei tee, siis võivad nad jääda kah. Ja mis hambaarsti puutub, noh, seitsme aasta pärast jälle. Või kuna seekord läks niipalju paremini, äkki isegi juba sel aastal.  * õpi peegelkaameraga pildistama - õppisin. Sain paar loengut ja ühe praktikumi. Ja nüüd ei mäleta enam mitte kui midagi. Eks tuleb ainet korrata. Ja kui juba päri...

Ma olen nii laisk, et võtsin kasutusele oma läpaka ja lasin kaablit vedada, et ma saaks ilma voodist üles tõusmata Internetti minna. Kunagi olin ma nii laisk, et kuulasin sama CD-d mitu korda järjest, kuna ma ei viitsinud seda lihtsalt vahetada. Kunagi ma panin peale Nightwishi CD, lootuses mitte magama jääda, aga isegi sellest polnud kasu. Kunagi ma kuulasin Nightwishi taustaks tõenäosusteooria koduülesannete lahendamisele.  Igast mõttekat ja mõttetut juttu võiks siia praegu kirjutada. Aga ma ei viitsi seda kah. Ma parem lähen ja mängin natuke seda Udu mängu (Set Game), mis on tegelikult täitsa tore.

Siin linnas. Mujal, kui ma õigesti mäletan, tuli teda juba novembri keskel. Aga jah, see oli nüüd küll lumi, mitte mingi imelik valge ollus, mis õhus hulbib.  Ma ühel päeval, nii oma lõbuks, täiendasin lammaste teemat. Lisasin sekka lamba, kes üritab aia vahelt läbi pugeda ja jääb loomulikult sinna kinni. Ja siis hiljem tuleb mootorratturlammas Marsilt, kes kihhutab aiast otse läbi, viuh! Oh, oskaks ma ometi lammast joonistada...  P.S. Ei olnud sellel lumel jaksu jääda. Järgmine päev oli ta juba lännu. :)

Tahtsin endale jõulukalendrit osta, aga ei leidnud ühtegi.  Ma lugesin eile lambaid. Tore oli. 38. lammas ei hüpanud üldse üle aia, vaid jalutas mööda aia äärt päikeseloojangusse. 44. lammas maandus täpselt aia otsas, kuni 45. lammas talle otsa hüppas ja nad mõlemad koos alla kukkusid. Ja teised lambad tegid igasuguseid lahedaid sünkroonhüppeid. Mõned hüppasid niisama üle kah, ilma keerutamata. Kui läheb juba lammasteks, siis olgu vähemalt lõbusad lambad. 

Leidsin ühel päeval laualt hobusepildiga märkmiku. Kuigi mul oli päris hea idee, mida see sisaldab - sest see on minu oma - võtsin ma siiski märkmiku äratundmisrõõmuga kätte. See oli lukus - põhjusega. Mul oli võti - põhjusega. (Minu märkmik ju siiski). Otsisin võtme üles, keerasin luku lahti ja avasin märkmiku. Korraks valdas mind vana hea nostalgia, aga peagi avastasin hirmu ja õudusega, et märkmik sisaldas jätkuvalt seda, mida ma teadsin, et see sisaldab. Nimelt KOHHUTAVAID armastuslaule perioodist, kui ma arvasin, et KOHHUTAVATE armastuslaulude väljamõtlemine ja kirjapanek on hea mõte. Tunnistan, et lugeda ma neid seekord ei julgenudki, pealkirjad olid juba piisavalt hirmutavad.  Aga igatahes on nad mul olemas, kui tuleb kunagi vajadus kellegi akna all serenaade laulda. Ma võiksin neid esitada vilepillil või ükskõik millisel ettejuhtuval muusikariistal - vanaisa viiul sai vist kahjuks ära visatud - ja püüdke te siis aru saada, mis on selle juures kõige hullem: saade, sõnad võ...

Avastasin ühe toreda mängu - Plants vs Zombies . Point on selles, et sul on maja, kus oled sina oma ajudega, ja majal on aed ja aia taga on tänav ja tänaval on kari näljaseid zombisid. Aga sinul on aed ja muruniidukid, mis on ka väga olulised. Aga sul on aed ja päike paistab ja kui sa piisavalt väikeseid päikeseid, mis su aeda kukuvad, kinni püüad, saad sa taimi istutada. Näiteks herneid, kes tulistavad zombide pihta herneid. Ja päevalilled, kes ka pillavad päikest. Ja siis sellised taimed, kes litsuvad zombid laiaks. Ja plahvatavad kirsid. Ja hiljem ka sellised taimed, kes söövad zombid lihtsalt ära. Zombid söövad muidugi taimi kah, kui ajusid kuskilt võtta pole. Nii et viimaseks kaitseliiniks on muruniidukid, kes ajavad terve rea zombisid mõnusalt alla. Aga muruniidukeid ei saa kahjuks juurde kasvatada. Ja vahepeal tuleb öö, aga selleks puhuks antakse sulle hiilgavaid seeni. Ok, ma rohkem ette ei ütle. Minge vaadake ise. :)

Mul õnnestus kaks varvast teineteise vastu hõõrudes villi ajada. Oh jah, sellised need minu uued ilusad kingad on. Noh, mitte nii väga uued. Ma olen juba mitu aastat end nendega piinanud. Tegelikult on need täpselt sama mudel, mis minu vanad kingad, ja vist isegi number suuremad, aga vanad kingad on kantud, räbaldunud, augulised ja loomulikult ka mugavad. Kingapoodidesse pole mul enam ammu usku. Aga lõbusamal teemal... ma koon endale peapaela. Viie vardaga lausa. Algus oli päris hull, kui kõik neli varrast üritasid korraga silmustest välja kukkuda, mille peale ma sattusin nii segadusse, et üritasin tükk aega valele poole kuduma hakata. Aga nüüd juba kasvab. :) Ma ainult loodan, et see saab enne valmis, kui ilm nii külmaks läheb, et tuleb juba mütsi kandma hakata (ptüi-ptüi-ptüi). Ja loodetavasti saab ta ka enne seda valmis, kui mul lõng otsa saab. Muidu võib mul tekkida kiusatus teine pool lilla kududa. 

Milline pime & hall päev küll täna oli. Kui võrrelda seda Kreeka valgusega, mis oli nii kirgas ja valge, ning pärastlõunal nii hele, et pani silmad vett jooksma... Sattuks masendusse. Aga ei sattu kah. Lisaks kõigele pidin ma täna veel tööle ka minema.  (Nii hull ei olnudki veel, aga jätkuvalt kiire. Miks ei võiks küll pooled probleemid puhkuse jooksul ise ära laheneda?) Lohutan end oma "Päeva positiivseima mõtte auhinna"-võitnud tõdemusega: vaata maha, Suxu, lund ei ole. :)