Epistole

Sajab lund. Kohe päris tõsiselt. Eile ja täna oli juba peaaegu kevade hõng, veed vulisesid ja maa oli paljas. Aga nüüd on jälle täitsa talv. Märts võib tulla väga ilus, valge ja päikeseline ja soe. Aga võib tulla ka selline, et miks see talv ometi küll juba otsa ei saa. Siiski, valgust on. Ükspäev jõudsin juba nõnda koju, et päike veel paistis. Mul jalg valutab ja on paistes. Seal varvaste tagant, pealt poolt. Ma ei tea miks. Ma ei löönud teda ära ega midagi, vaid lihtsalt poole kõndimise pealt jäi valusaks ja läks paiste ja nüüd on jätkuvalt valus. Mul oli suvel pahkluuga sama asi. Lõpuks paranes ära.

Üleeile viisime kuuse välja. Eile algas musta veemao aasta. Mul on õnneküpsis veel söömata. Ma ei jõudnudki kinno Kääbikut vaatama. Mul polnud üldse mingit tungi minna - ma ise ka imestasin selle üle. Ja nüüd ei olegi väga kahju. Aga kui poodi müügile tuleb, siis ostan ära.  O sta elevant ära . Homme on vastlad.  

Ma sain kunagi sellise geniaalsusega hakkama, et küsisin, kus klaviatuuril rooma numbrid on. Ja üks teine kord jälle, et kuidas ma mobiiltelefoniga numbrit valida saan.  Aga see aasta oli uute lubaduste kirjapanek keerulisem kui varem. Kõik lubadused on juba ära lubatud - kuigi mitte küll täidetud. Paar asja sai ka parafraseeritud. Aga miskit väga geniaalset ei tulnud kah pähe - eelmine aasta tuli, kohe kuulete. 2012 aasta lubadused * omanda mõni kasulik oskus/teadmine - ma aeg-ajalt ikka saan teada miskit sellist, mida teised enam-vähem sünnist saadik teavad, aga mulle ikka paraja üllatusena tuleb. Umbes sellised, et simuleerima ja stimuleerima ei ole üks ja sama sõna. Päris hämmastav on mõnikord taibata, kui vähe ma tegelikult üldse taipan, ja kui paljudest asjadest olen ma terve elu täiesti valesti aru saanud ja täiesti valesti mõelnud. Ja siis on selline tunne, et ma ei tea tegelikult mitte kui midagi, ja seda, mida ma tean, unustan ma kah varsti ära.  Aga kasul...

Enda puhul ei taju mööduvat aega ja sellest tingitud muutusi kuigi hästi. Ma ei tunne tavaliselt, et ma olen praegu kuidagi teistmoodi kui 15 aastat tagasi. Siis ma olin mina ja nüüd ma olen mina ja kus on kõik see elutarkus, mille ma oleksin pidanud selle aja jooksul omandama? Aga mõnikord tuleb selline whoa hetk, kus ma korraga tajun, et midagi on muutunud. Kaua aega tagasi, kui ma olin veel pisi-pisike, siis ma mängisin isaga ülespoomist, kuigi meie vist kedagi üles ei poonud, lihtsalt arvasime sõnu. Ja kui isa kord oli arvata ja ta pakkus H-tähte, ütles ta selle kohta hašš. Ja mina selle peale torisesin, et mis hašš, mis asi on hašš, see täht on ju haa.  Ükspäev paar aastat tagasi mängisin oma väikeste sugulastega Scrabble-it. Sealgi tuli ette H ja mina ütlesin täiesti loomulikult hašš, mille peale nemad küsisid, et mis, misasja, mis täht see veel on, H on ju haa. Vat siis käis mul küll kõhust jõnks läbi .

Aga nüüd on juba korralik lumi maas. Mitu päeva jär jest on sadanud ja võimalik, et enne kevadet see ära ei sul agi. Raekojaplatsil on kuusk püsti, ho mme süüdatakse ka kuusetuled. Linnas süttivad päev-päevalt jõulukaunistused erinevate hoonete küljes . Täna küpsetasime ja kaunistasime piparkooke.  Käisin vahepeal PÖFF-il. Seal oli üks päris mõnus veider Prantsuse-USA film "Wrong". Lugesin selle kohta enne, et see on ikka nii veider film, et veider on selle kohta liiga lahja sõna. Nojah. Mina jälle olen nii palju veidraid filme näinud, et minu jaoks see polnudki nüüd miskit üliimelikku. Aga mõnusalt veider oli ikka. Ja meelega selline . :)

Täna sadas lund. Väkk. Kui ma lõunal käisin, sadas veel vihma. Aga kui ma tagasi jõudsin, läks vihm kahtlaselt valgeks ja he lbelikuks. Ja kui ma koju tulin, oli külm ja pime ja märg ja sadas lund. Mõelda vaid, nädal aega tagasi oli 18 kr aadi. Pluss 18 kraadi! See ilm läheb täitsa vales suunas. :( Ja varsti nad sunnikud keeravad veel kella kah. Siis lähevad õhtud eriti pimedaks. 

Lennukid on imelised. Need on nagu seitsme penikoorma saapad, täiesti maagilised kohe. Nad viivad sind mujale, kuhugi kaugele. Nad teevad seda nõnda kiiresti, et sa tegelikult ei taju seda, kui kaugele sa oled tulnud, ja tekib selline väga veider tunne, et kas ma tõesti olen siin ja mitte seal ja alles mõned tunnid tagasi olin ma seal ja nüüd juba olen ma siin. Imeline! Õhkutõusud. Minu jaoks on õhtutõusud täiesti suurepärased. Kõhust käib läbi jõnks ja mul on tunne, et ma lendan! Ma tõusen õhku! Ma kerkin ülesse! Mulle on alati kõrged kohad väga meeldinud. Ja see on ka väga vahva, kui lennuk enne õhtutõusmist tuurid peale keerab. Maandumine on seevastu natuke jube, sest mingil hetkel tekib täpselt selline tunne, et appi, ma kukun ju maha. Maapind on otse mu all, puud ja hooned on nii suured, ma olen maapinnale nii lähedal ja kus see maandumisrada nüüd on? (Maandumisrada on otse ees ja külgaknast sageli ei paista.) Ja veel kõik need jutud, et tõusmine on lihtne, lendamine on lihtne...

Ega ma tegelikult enam väga ei oota-loodagi, et keegi (või keegi teine) mu blogi kommiks. Aga aeg-ajalt ikka vaatan, kas on kommentaare. Ei ole. Täna vaatasin spämmi ka, nii igaks juhuks, ja avastasin seal kolm kommi, mis olid küll täiesti arusaamatud, aga ebaspämmilikud. Viskasin kommid Google Translate-i, see tegi tsiki-priki (indoneesia keelest, muide!) ja tulemuseks täiesti mõistlikud laused. Üks komm oli minu postitusele ananass, mille sisu on järgmine: "Ma kõrvetasin keele ära. Ananassiga." Panin selle ka GT-i ja tulemuseks sain sellise toreduse: " I ripped off the language. Pineapple." Ehk nagu Papu juba kunagi ammu ütles, lase asjad GT-st läbi ja naera end ribadeks.  

Lisaks eelmainitud märksõnadele - feihoa on muuseas puuvili, mille mahl meenutab maitselt õunapüreed - käisin ma ka ükspäev ujumas. Basseinis siiski, sest mina käin viimasel ajal ujumas ainult basseinis või Vahemeres. Aga ma ujusin 200m järjest. Ja siis veel mitu-mitu-mitu korda edasi tagasi, 1 km sai kindlasti täis. Selg jäi kah valusaks. Nüüd on korras, aga mõnda aega sain ma ainult sirge seljaga olla. Ja Carte D'ori mustsõstra sorbett mustsõstardega on jummala hää. Maasika oma on kah hea. 

Ja ongi nii, et minu ilus puhkus hakkab nüüd vaikselt läbi saama. Kokkuvõttes võib öelda, et mõned planeeritud asjad said tehtud, teised said edasi lükatud ja kolmandad jäävad tagavaraks. Tegelikult muidugi ei olnud need niivõrd planeeritud asjad, kui lihtsalt mõned mõtted, et mida teha võiks, et puhkus võimalikult pikk tunduks. Igal juhul üritasin keskpäevaks üles tõusta ja võimalikult palju kõndida. Ja vahepeal oli ilus ilm ja vahepeal oli kole ilm ja vahepeal oli vahepealne ilm, aga vähemalt oli puhkus ja ei pidanud tööd tegema. Nojah, aga on kuidas on. Vähemalt läheb suvi veel veidi edasi. Ja kui suvi ongi vilu ja vihmane, siis vähemalt ei ole lund. See lohutab alati, nii kaua kui see tõsi on. P.S. Mulle meeldivad rongid. 

Läkski paremaks, vähemalt õhtu poole. Mulle päris meeldib see hulatamine, ma sain vist nõksu kätte. Aga üsna koledasti koliseb küll, kui maha kukub. Mitte et praegu keegi eriti magaks. Jeee! Lähen vaatan edasi. :)

Ma ei mäleta ühtegi oma sünnipäeva, kus oleks nii palju sadanud. Ükskord - tõsi - oli taevas pilves ja teinekord oli maa märg. Aga seda, et hommikul hakkaks sadama ja kallaks õhtuni välja... huvitav, mida see sümboliseerib? Arvatavasti seda, et nüüd läheb aina paremaks! :)

Lugesin eile üht raamatut, Elizabeth Gaskelli "North and South". Ja seal tuli ette prantsusekeelne fraas, mis otsetõlkes tähedas, et räägi päikesest ja sa kohe näedki tema kiiri, ja mis on ütlusena sama, mis meie "kus hundist räägid" ja inglise "speak of the devil". Siis ma hakkasin mõtlema, et miks on Prantsusmaal päike, Inglismaal kurat ja meil hunt. Tegelikult üsna loogiline. Inglismaal ja siin võib rääkida päikesest palju tahad, enamasti ta sellepeale välja ei ilmu. Ja meie rahvapärimuses saab talupoeg kuradist enamasti kavaluse teel jagu, samas kui hundid on reaalne oht, keda sarnasel viisil ninapidi vedada ei õnnestu. Mind hakkas siis huvitava, kuidas on sama fraas/vanasõna teistes keeltes, Googledasin, Wikitasin ja tulemus selline: * hunt - bulgaaria, horvaatia, tšehhi, leedu, läti, poola, rumeenia, serbia, sloveenia, ukraina keeles * kurat - afrikaani,  hollandi, saksa, hindi, iiri, itaalia, slovaki keeles * päike - taani, norra keeles Alba...

Ostsin eile uue hambaharja. (Ja vahepeal ostsin ühe punase kammi. Ja mitu-mitu pakki lagritsat.)

Küll ma olin täna alles populaarne, sain mitutuhat kirja.  Mis olid kõik küll hoiatused, nii et võib-olla pole populaarne päris õige sõna. ;)

Stseen tee- ja kohvipoes Suxu: Ma tahaksin mingeid huvitavaid ja häid ube. Müüja: Kas maitseubasid või tavalisi? Suxu: Eee... kohviube.  Ostsin igatahes Creme Brulee ube ja kaneeli-metspähkli ube. :) Kevad! Ja mu uued-ilusad kingad ei hõõrugi enam! (Käisid kingsepa juures õpetust saamas..) Whiii!

Täna hommikul hakkas lund sadama ja nüüd sajab rõõmsalt edasi. Mina küll väga rõõmus ei ole. Kevadväsimus saab kaaslaseks lumemasenduse. Ja oi-oi-oi, mis küll neist märtsikellukestest saab, mis maja ees õitsevad? Kannike õitseb kah, teda ei huvita, mis ilm väljas on, temal on toas hea soe olla. Mul on ka toas hea soe olla. Tegin tegelikult juba kevadkõnniga algust, ühel ilusal soojal päeval. Leidsin, et kõndida on tore, aga veel toredam siis, kui talvevammus vahetatud kevadjope vastu. Palav oli. Ja nüüd tundub, et niipea ei saagi jätkata. Aga ükskord... ükskord... ja-jaa.  Olen endale viimasel ajal igasugust muusikat kokku ostnud - Loreena McKennitt, Celtic Woman, Sarah Brightman, Sting... ostan viimasel ajal CD-sid nagu kunagi sai ostetud raamatuid, ehk siis tihti ja palju. Eile käisin teatris. Hämmastaval kombel ei pööranudki ilm ära. Tavaliselt ta ikka siis pöörab, kui mina teatrisse lähen. Ei tea miks. Võib-olla on pahane, et teda kaasa ei kutsutud. Vaatasin "Carrrmenit...

Viisime täna jõulukuuse välja. Tähendab, mina ei viinud. Mina ei pannud isegi tähele, et kuusk on läinud, enne kui ema küsis, kas ma märkan, et toas on midagi teisiti ja ma hakkasin tähelepanelikult ringi vaatama, et mida uut siin on.  Salli kudusin juba kolmapäeva õhtul lõpuni. Aga kanda pole veel saanud, sest kui ma seda kuduma hakkasin, siis oli see külmailmasall, aga nüüd on see soojailmasall. Sellise mõnusa -10C sooja ilma jaoks. Nagu ükspäev oligi. Neljapäev äkki? Aga mul olid sabad peitmata. Igatahes, hakkasin mina lõunale minema, vaatasin enne seda temperatuuri. Vaatasin füüsikute oma, seal näitas -10C. No sindrinahad, mõtlesin mina, on oma termomeetri päikese kätte jätnud. Läksin vaatasin EMHI-st Tõravere näitu, seal oli -9,5C. Kas kõik on oma termomeetri päikese kätte jätnud?! Ma ostsin uued kõrvaklapid. Need ei püsi üldse kõrvas. Kukuvad pidevalt välja.  Võib-olla on mul vale kujuga kõrvad?  Igatahes, kui siin vahepeal olid väga külmad ilmad ja põsed valu...

Ostsin täna hambaharja. Sinise, jah. Igatahes, ma hakkasin ükskord mõtlema, et huvitav, kui sageli ma neid hambaharju vahetan. Reegel ütleb, et iga kolme (või nelja) kuu tagant. Mina ostan hambaharja tavaliselt siis, kui mulle tundub, et nüüd on õige aeg, või mulle tuleb mõni lahe hambahari vastu. Mõnikord siis kah, kui ema ütleb, et uih! kui koledaks su hambahari on läinud. Aga igatahes, nüüd ma panin kirja, millal, ja kui kunagi jälle, siis saab tulla ja lahutada.  Kui ma viimati hambaharja ostsin, siis oli tunduvalt soojem.  

Mul läks täna C-vitamiin ninna. Vastik oli.  Palju vastikum kui tookord, kui ma suuveepudeli nõnda lahti tegin, et mina ja pool vannituba märjaks saime, ja ka vastikum, kui siis, kui ma dušigeeli endale varba peale kukutasin.