Skip to main content

Kontrolllause

Kuna toidust on juba piisavalt juttu olnud, siis räägime seekord meestest. Ma väga loodan, et mu suur suguvõsa ei loe enam mu blogi, aga noh, isegi Orav ei loe enam, nii et erilist hirmu pole. Ja peale selle pole mu suguvõsa näiteks Papu suguvõsa (pool Leedut) kõrval üldsegi suur.

Aga ma pidin meestest rääkima. Alustame siis minu viimasest reidiflirdist, kelle ma suutsin vist ära hirmutada. Ma nimelt küsisin talt juba mitu päeva tagasi, et kas ta oleks järgmises elus pigem tuvi või hakk, ning ta pole sellele veel vastanud. Hmm, äkki mõtleb järele? Aga siis ma arutlesin selle üle veidi ja leidsin, et äkki see küssa on selline kontrollküssa, mille abil saab kindlaks teha kas inimesed on igavad (ehk siis normaalsed igavas mõttes) või mitte. Kui ma veel sedasamustki taga ajaksin, siis ma võiks talt seda küsida, aga näädsa, ületaja olen. Kuigi ma võiks tegelt täitsa küsida. Tahaks näha, mis näo ta sellepeale teeks. Ja siis arvatavasti selguks, et ta on igav, ja mul oleks hää meel, et tast lahti sain. Hmm. Aga äkki ta vastaks... ja siis oleks jama? Või ka mitte? Äi tea, see nädal ma teda niikuinii ei nää, ei saa sinna loengusse minna, teises on parajasti esitus.

Hmm, mis mehi mu elus veel on? Nooh, traditsiooniline jobu on kah tegelikult mees, aga ta on jobu. Ma kirusin teel koju väga vihaselt omaette, inimesed vist vaatasid mind kui hullu. Mitte et selles nüüd küll midagi uut oleks... gläärida ei saandki palju, vähe inimesi oli.

Ja külm oli. Tuul. Külm tuul.

Aruniga suutsin ma vist jälle tülli minna. Ma nimelt teatasin talle meie viimase vestluse ajal, et mis temaga küll viimasel ajal juhtunud on, et enne oli ta nagu korralik inimene... aga noh, ta on jah viimasel ajal selline ja siis veel nutab mulle, et kõik inimesed tema ümber on valelikud. Ta oli siis palju toredam, kui ta endale Läänemerre saart ehitada tahtis.

Oh, maailm on hukas. Noorus on hukas. Tulevik on hukas. Täna oli meil kaks ettekannet ja mõlemad esitajad leidsid, et parim koht seismiseks on slaidide ees. Üks neist oli meessoost (esitajatest, mitte slaididest), nii et haakub küll teemaga.

Hmm, mehed said vist otsa.

Jama.

Comments

Anonymous said…
minu suguvõsa ei ole pool Leedut! Samas... võib-olla on kah. Ega ma kontrollinud ei ole, tegelikult.
suxu said…
Ja see on kõik, mis sul öelda on? Ma kraapisin oma kidurast elust viis meest välja ja sina patrad muudkui oma suurest suguvõsast? (Vähemalt nemad ei loe mu blogi. Või ei saa aru.) Pähh. Ma võin lõpetada meestest rääkimise niimoodi.
sussa said…
Ära lõpeta! See on ju põnev!

Viis meest on... hea saavutus. Aga veel parem saavutus oleks, kui sul mõnegagi seoses ka positiivsed mõtted tekiksid, kas sa ei arva?
suxu said…
Hmm. Nojah. Igatahes, RF-ga mul eriti negatiivseid mõtteid pole. Ta kirjutas mulle jälle, muuseas. Küssale küll ei vastanud. Hmm. Ei, ma ei usu, et sest miskit saab. Aga nojah, ikkagi.

Ja kui pole seda ühte head, siis tuleb viie halvaga läbi ajada.
Anonymous said…
Hea tekst, Suxu :P.

Müümitröll

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...