Kuna toidust on juba piisavalt juttu olnud, siis räägime seekord meestest. Ma väga loodan, et mu suur suguvõsa ei loe enam mu blogi, aga noh, isegi Orav ei loe enam, nii et erilist hirmu pole. Ja peale selle pole mu suguvõsa näiteks Papu suguvõsa (pool Leedut) kõrval üldsegi suur.
Aga ma pidin meestest rääkima. Alustame siis minu viimasest reidiflirdist, kelle ma suutsin vist ära hirmutada. Ma nimelt küsisin talt juba mitu päeva tagasi, et kas ta oleks järgmises elus pigem tuvi või hakk, ning ta pole sellele veel vastanud. Hmm, äkki mõtleb järele? Aga siis ma arutlesin selle üle veidi ja leidsin, et äkki see küssa on selline kontrollküssa, mille abil saab kindlaks teha kas inimesed on igavad (ehk siis normaalsed igavas mõttes) või mitte. Kui ma veel sedasamustki taga ajaksin, siis ma võiks talt seda küsida, aga näädsa, ületaja olen. Kuigi ma võiks tegelt täitsa küsida. Tahaks näha, mis näo ta sellepeale teeks. Ja siis arvatavasti selguks, et ta on igav, ja mul oleks hää meel, et tast lahti sain. Hmm. Aga äkki ta vastaks... ja siis oleks jama? Või ka mitte? Äi tea, see nädal ma teda niikuinii ei nää, ei saa sinna loengusse minna, teises on parajasti esitus.
Hmm, mis mehi mu elus veel on? Nooh, traditsiooniline jobu on kah tegelikult mees, aga ta on jobu. Ma kirusin teel koju väga vihaselt omaette, inimesed vist vaatasid mind kui hullu. Mitte et selles nüüd küll midagi uut oleks... gläärida ei saandki palju, vähe inimesi oli.
Ja külm oli. Tuul. Külm tuul.
Aruniga suutsin ma vist jälle tülli minna. Ma nimelt teatasin talle meie viimase vestluse ajal, et mis temaga küll viimasel ajal juhtunud on, et enne oli ta nagu korralik inimene... aga noh, ta on jah viimasel ajal selline ja siis veel nutab mulle, et kõik inimesed tema ümber on valelikud. Ta oli siis palju toredam, kui ta endale Läänemerre saart ehitada tahtis.
Oh, maailm on hukas. Noorus on hukas. Tulevik on hukas. Täna oli meil kaks ettekannet ja mõlemad esitajad leidsid, et parim koht seismiseks on slaidide ees. Üks neist oli meessoost (esitajatest, mitte slaididest), nii et haakub küll teemaga.
Hmm, mehed said vist otsa.
Jama.
Aga ma pidin meestest rääkima. Alustame siis minu viimasest reidiflirdist, kelle ma suutsin vist ära hirmutada. Ma nimelt küsisin talt juba mitu päeva tagasi, et kas ta oleks järgmises elus pigem tuvi või hakk, ning ta pole sellele veel vastanud. Hmm, äkki mõtleb järele? Aga siis ma arutlesin selle üle veidi ja leidsin, et äkki see küssa on selline kontrollküssa, mille abil saab kindlaks teha kas inimesed on igavad (ehk siis normaalsed igavas mõttes) või mitte. Kui ma veel sedasamustki taga ajaksin, siis ma võiks talt seda küsida, aga näädsa, ületaja olen. Kuigi ma võiks tegelt täitsa küsida. Tahaks näha, mis näo ta sellepeale teeks. Ja siis arvatavasti selguks, et ta on igav, ja mul oleks hää meel, et tast lahti sain. Hmm. Aga äkki ta vastaks... ja siis oleks jama? Või ka mitte? Äi tea, see nädal ma teda niikuinii ei nää, ei saa sinna loengusse minna, teises on parajasti esitus.
Hmm, mis mehi mu elus veel on? Nooh, traditsiooniline jobu on kah tegelikult mees, aga ta on jobu. Ma kirusin teel koju väga vihaselt omaette, inimesed vist vaatasid mind kui hullu. Mitte et selles nüüd küll midagi uut oleks... gläärida ei saandki palju, vähe inimesi oli.
Ja külm oli. Tuul. Külm tuul.
Aruniga suutsin ma vist jälle tülli minna. Ma nimelt teatasin talle meie viimase vestluse ajal, et mis temaga küll viimasel ajal juhtunud on, et enne oli ta nagu korralik inimene... aga noh, ta on jah viimasel ajal selline ja siis veel nutab mulle, et kõik inimesed tema ümber on valelikud. Ta oli siis palju toredam, kui ta endale Läänemerre saart ehitada tahtis.
Oh, maailm on hukas. Noorus on hukas. Tulevik on hukas. Täna oli meil kaks ettekannet ja mõlemad esitajad leidsid, et parim koht seismiseks on slaidide ees. Üks neist oli meessoost (esitajatest, mitte slaididest), nii et haakub küll teemaga.
Hmm, mehed said vist otsa.
Jama.
Comments
Viis meest on... hea saavutus. Aga veel parem saavutus oleks, kui sul mõnegagi seoses ka positiivsed mõtted tekiksid, kas sa ei arva?
Ja kui pole seda ühte head, siis tuleb viie halvaga läbi ajada.
Müümitröll