Skip to main content

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega.

Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks.

No kurat küll.

Comments

sussa said…
Vandumine on paha.

Positiivsus on hea.

Udu on haige (nii et sa ei näe teda täna laval).

Ja kes su nüüd siis välja suutis vihastada? Mina see ju ometi polnud? eks? Kui, siis kogemata.
suxu said…
Vandumine on emotsionaalne eneseväljendus ja mitte ei mõista, miks sa nõnda selle vastu oled. Pealegi, see on mul geenides. Haa!

Aaa. Aga sind ma nägin küll.

Ei, ei olnud sina. Lihtsalt mul oli üks pilet üle.

Aga Ruja oli lahe.

Ja ma ei pannud soojalt riidesse.
sussa said…
Rumaluke, miks sa siis ei pannud! Külm hakkas ju!

Isegi mul hakkas külm!
suxu said…
No ma mõtlesin, et kui ma sinu juures maal palju õhemalt olin, siis saan hakkama. Aga siis kui ma seal vihma käes lõdisesin, tuli mulle korraga meelde, et tegelikult mul oli sinu juures maal külm, ainult et Udul oli nii palju külmem, et tema külma kõrval polnud minu külm just suurem asi külm.

Erikul ei hakanud külm. Ta tuli talvejopega. :P
sussa said…
Nonädsa. Tema oli mõistlik.
suxu said…
Nonädsa. Mina ei olnud. Oleme me üllatunud?
sussa said…
Kui ma oleks õel, siis ma küsiks, et kes teie.
Heh, ma olen õel!
suxu said…
Ma tean jah. Muidu sa oleks mu ilusate soojade saiade kohta öelnud juba, et 'ooo! kui ilusad saiad' või midagi umbes sellist.
sussa said…
Ma tahaks su soojade saiade kohta öelda, et kutsu mind siis ometi ükskord sooje saiu sööma, aga ma ei tea, kuidas seda sõnastada.
suxu said…
Hmm. Veini-šokolaadiõhtu? Või noh, veini-šokolaadi-soojasaiaõhtu?
sussa said…
Mulle sobib. Millal?

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...