Skip to main content

Klimatoloogiline suurriik

Ja nüüd on viimane ilus suveilm, nagu isa selle kohta ütles, ja ma ei saagi rõdul istuda ja jäätist süüa, sest mul on kurk veel veidi valus, aga see mind enam ei häiri nii väga, sest hoopis rohkem häirib mind see, kuidas mul terve pea muudkui valutab. Või noh, hetkel ei valuta - tänu kelleleiganes aspiriini eest.

Ja kui pabertaskurättidest rääkida, siis need rohelised mentooli ja eiteamillega veel on muidugi täitsa lahedad ja lõhnavad hästi ja on kenad rohelised, aga kui sul nina ikka tilgub ja sa tahad paberit sinna ette toppida, et ta ei tilguks, aga otse pakist võetud taskurätid on nii kanged, et sa lihtsalt ei kannata ära, kui nad sul veidi kauem ninas pesitsevad... no siis tuleb selline taskurätt võtta, mis veidi aega juba õhu käes seisnud ja mille kangus minema on auranud.

Ja ma ei olegi nii... lõhnatundetu, haistmismeeletu? Kas tõesti paremat sõna pole? nagu võiks arvata, sest köögiviljapüreesupi aroomid jõuavad siiski minuni. Juhuu!

Ja ma vaatasin täna öösel filmi geneetiliselt muundatud varestest. Saksamaa film oli. Nujah. Polnud tal suurt vigagi, kuigi üsna etteaimatav. Aga ameerika filmides on tavaliselt haid need, keda geneetiliselt muundatakse.

Comments

sussa said…
Haistmismeeletu on hea sõna. Mulle meeldib.
suxu said…
Jah, ja kui sa temaga veel tšahh-tšahh teed, siis saab tast haist, mis meeletu ehk siis üks meeletu hai. Iiik!
Anonymous said…
I tried to translate but couldn't.

btw: I'm reading one of your favourite books master and margarita, did you enjoy it? I would like to visit again.
Anonymous said…
I'm reading one of your favourite books master and margarita, did you enjoy it? I would like to visit again. Please enable translation in English. Thanks!

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...