Skip to main content

Trii viird driims

Ükskord ma nägin unes Tuhvlit. Tuli klassi (füssaklassi vist) ja tahtis minu kõrvale istuda, aga mina irvitasin ta üle, et sa ei ole ju tüdruk, ja osutasin käega ühele teisele tühjale kohale ja seletasin, et kaupmehed istuvad seal.

Siis ma nägin unes vene keele tundi, kus me panime paika, kes kuna tunni-ajalise ettekande teeb. Mul oli ärgates *tõsiselt* hea meel, et ma seda ei peagi tegema.

Siis oli üks selline, kus ma sõitsin üle selle silla Taanist Rootsi või vastupidi ja nägin, kuidas inimesed üle selle silla jalutasid, ja mõtlesin, et ma pean Papule ütlema, et ikka saab jala minna, mis ta ajab oma jama, et ei saa, ma ju oma silmaga näen, et kõnnitee on olemas ja puha. Hästi kitsas kõnnitee oli muidugi.

Nägin unes, et venna kinkis mulle ühe maali, kuhu oli peale kirjutatud tähed CS. Ta arvas, et see sobib mulle - Computer Science, eks ole. Aint et tolle maali peal, me veel muigasime selle üle, tähendas see CS hoopiski Cats & Snakes, sest just neid loomakesi seal pildil kujutatigi.

Hmm, ma tean, et nüüd tuli kokku neli driimi, aga äkki mõni neist ei ole siis nii viird kui teised.

Mul on viimasel ajal vahelduva eduga sügelenud peopesa ja jalatald, mõlemad paremad. Tantsida pole veel saanud, kätt suruda kah mitte. Aga varsti saan ma see-eest köögiseina värvida. Jippii! :)

Comments

sussa said…
See, kui sul parem käsi sügeleb, tähendab seda, et sa saad palju raha käest ära anda. See tähendab siis, kui sa sügelusele alla annad ja sügad kah. Kui vasak sügeleb, siis saad palju raha vastu võtta, nii et siis tuleb sügada.
suxu said…
Mis teretada ei saagi või?
sussa said…
ei noh... kui väga ei sügele, siis ikka saab. Kui väga väga sügeleb, siis vist on keeruline...
suxu said…
Meie peres tähendab parema peopesa sügelemine küll teretamist.. tuleb odavam, niimoodi.
Anonymous said…
sangat menarik, terima kasih

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...