Skip to main content

sohijutt

Ma räägin teile ühe loo. Ma tean küll, et keegi enam mu blogi lugemas ei käi - ta ise ütles - aga räägin ikka. Kunagi ammu, kui ma veel noor ja ilus olin... aga ei, siiski mitte nii ammu. Kunagi ammu kui ma noor ja äärmiselt hulluksajav olin, mängisime me vennaga ühte mängu. Veidike sarnanes see Luukerele, aga täitsa ilma keksukummita. Point oli selles, et me jutustasime üksteisele lugusid, vaheldumisi, ja eesmärk oli loo sees öelda sõna 'sohk' niimoodi, et see, kes parajasti kuulab, seda ei märka. Kui märkasid, siis tuli "Sohk!" karjuda. Noh, mina jutustasin esimesena. Ei mäleta mida, aga venna kuulas ja karjus sohi ilusti ära. Seejärel oli tema kord ja ta rääkis sellise loo, et ma ei julgenud pärast seda tükk aega magama minna. Ma natuke mäletan, seal oli mingi vanamees, kes elas majas jõe ääres. Ja siis ühel öösel kuulis ta mingit häält ja tõusis üles ja pani riidesse ja kui tal oli jalas ka teine sohk, siis ta läks välja jõe äärde ja teda ei nähtud enam kunagi. Või umbes nii. Noh, mina seda mängu igatahes ei võitnud. :)

Aga viimasel ajal on minu hobiks - köhsõltuvuseksköh - justnimelt sokid. Muudkui ostan, triibulisi ja öökullilisi. Präägugi on jalas roosad sokid mustade öökullidega. Varem oli mul kampsunimaania. Aga siis ma avastasin, et kapp on kampsuneid täis ja leidsin, et nüüd aitab. Noh, sokke on mul kah mitu hunnikut. Aga sokid kuluvad ju ära. Augud tulevad sisse ja pesumasin sööb ära ja oeh, ega see soki elu kerge pole.

Uuu! Atlantis oli täna kaa nii kena lilla nagu teisipäeviti vist ikka. Papu väitis, et talle ei meeldi, aga tema on mõrtsukporru, kes teeb näo, et on täiemõistuslik seen! Või oli see vastupidi. Igatahes urku ei kavatse ta topitud saada.

Comments

sussa said…
Ja vat ei kavatse jah!

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.