Epistole

Nostalgia tuleb peale. Nagu kirjutaksin jälle lõputööd, istun öösel üleval ja teen tööd. Kas olete märganud, et tulevikus on kuidagi rohkem aega kui minevikus? Kolmapäeval tundus, et see pikk nädalavahetus on maa ja ilm aega, aga nüüd tundub, et ega ikka ei olnud küll. Ja viis aastat tagasi tundus viis aastat ilmatumalt pikk aeg. Igasugused plaanid olid ja kindel veendumus, et nad kõik ka tehtud saavad. Nüüd ma olen juba nõus uskuma, et viie aasta pärast on need plaanid jätkuvalt samas seisus mis praegu. Oki, tuttu. Homme tuleb igast asja teha. Tööd ja tikuvõileibu. Ja kass vastu võtta. Ja sugulased.

Käisin täna Kaubamaja toidukas - oleks nagu teise riiki sattunud. Küüslaugu šokolaadi jätsin seekord küll ostmata. Teed ostsin teepoest. Roheline tee bambuse ja marjadega. Väga hea on.

Ma sain tööl uue tooli. Sellise suure, musta ja soliidse. Kui ma talle peale istun, ütleb ta tšššššš. Või hoopis ššššhhhh. Hommikul kraaksus keegi minu akna taga. Üldse on kuidagi palju vareseid. Või hakke. Ma käisin neil kuumadel päevadel rõdul kaarte mängimas. Ja avastasin, et Solitaire (see tavaline, mitte ämblik) on tegelikult päris keeruline. Eriti veel siis, kui tuul muudkui kaarte minema puhub. (Tegelikult võiks siis ju hoopis kergem olla. Aga ma püüdsin need ikkagi kinni ja panin tagasi...)

Täna, kui ma kodu poole jalutasin, tuli mulle nii imelik tunne peale. Selline lapsepõlvenostalgiline, või vähemalt see tunne, mis sääraste meenutustega kaasneb. Kui päike on nii ere-ere ja taevas on sini-sinine ja päevad on pikad ja suvi kestab terve igaviku. Kui pole ei minevikku ega tulevikku, on vaid Hetk. Ma sain selle raamatu ka kätte, mis ma tellisin. Frank Herbert, "Dune Messiah", ehk siis Düüni saaga teine osa. See, mida kuskil mujal poodides saada polnud. Tore, et ta nüüd jõudis, mul saabki Foucault' Pendel kohe-kohe läbi. Ma istusin täna kiikuval pingil kah ja pöörasin nägu päikese poole, aga see pole üldse nii vahva, kui ei ole kellegagi arutada, et hakid pole pardid, aga Orav on sookask. Kui ma käiksin koolis, algaks mul nüüd suvevaheaeg. Selliste mõtete mõjul nägin ma unes, et ma olingi koolis ja sain füüsika kontrolltöös klassi parima tulemuse. "Üllatavalt" ütles selle kohta õpetaja, kes oli Priit Võigemast. Mina porisesin vastu, et mis seal siis n...

Ma mõtlesin kolm asja välja, millest kirjutada, ja unustasin neist kaks ära. Ükskord, kui ma koju jalutasin, juhtus minuga midagi, mida pole minuga kunagi enne juhtunud. Nimelt suri mul tagumik ära. Poole kõndimise peal! Kas te teate, kui imelik on kõndida, kui te oma tagumikku ei tunne! Väga Imelik! Ma ütleks, et isegi õõvastavam kui see, et sa oma varbapoolset jalalaba ei tunne. Väga Imelik, ma ütlen! Sain juba ühe sünnipäevakingi kätte. Eurovisiooni CD. Need laulud on kuulates veel paremad, stuudioversioonid, parem heli kvaliteet ja äkki mängib visuaalse stiimuli puudumine kah mingit rolli. Kuigi tegelikult ma päris kinniste silmadega neid ei kuulanud. Aga mulle meeldivad kõik laulud, mis mulle enne meeldisid + Saksamaa-Prantsusmaa-UK (ega mul enne nende vastu kah miskit polnud, aga nüüd meeldivad nad mulle rohkem) ja üllatavalt, Läti. Mulle meeldib Eurovisioon, öeldagu mis tahes. Ja see aasta oli jälle palju häid laule. :) OK, ma lähen täna Tigude juubelile ja peaks vist nüüd kinki...

Ma pole ammu miskit kirjutanud. Ei ole viitsinud. Nüüd ka ei viitsi. Ma sain vahepeal voodi - seda ma vist isegi mainisin - ja madratsi kah. Kookosega. Ühel pool on kookost vähem, teisel pool rohkem. Mulle meeldib see kõva pool rohkem. Ma hakkan juba harjuma sellega, et ma kõrgel olen. Igatahes... ilm on nii ilus. Ma ostsin uue Puhhi. Ja lugesin selle läbi. Lühike oli, aga tore. Täna käisin raamatupoes, kahes lausa, aga ei ostnudki midagi. Mul on Umberto Eco Foucault' pendel veel pooleni. Selline mõnusalt rahuliku tempoga raamat. Aa, Eurovisioonist saab ka kirjutada. Esimene poolfinaal oli eile. Päris hea, eriti pärast seda, kui ma teisest puldist häält juurde panin. Mulle meeldisid Türgi (rokklugu, rohelised mehed, fööniksnaine kera sees), Serbia (4 naist ja taust oli hästi värviline), Gruusia (tüdrukul oli ilusa värvikombinatsiooniga kleit: roheline ja tumehall), Soome (üks kena blond poiss, laulab maailma päästmisest), San Marino (brünett naine, meri ja aja seismapanek), Island ...

Jõudsingi ära oodata. :)

Ma jooksin jälle võidu, seekord siis voodiga. Võiks arvata, et voodid väga kiiresti ei jookse, aga tal olid rattad all. Nii et ta lausa vuras, mitte ei jooksnud. Minul olid tegelikult ju kah rattad all, samamoodi. Ja voodi tuli tükk aega hiljem. Ja tükkidena. ;) Nii, eile ma lugesin inimesi. Mitte kõiki, ainult neid, kellel oli nii müts (või mütsilaadne peakate) ja kindad. Sain kokku umbes 11. Koos endaga siis umbes 12. Käivad kõik nii paljalt. Õues pole teps mitte *nii* soe veel. Nojah, eks ma ole paras vares kah. Sõrmed on kindlasti varesed. Tänaval on suurtes pottides nartsissid ja tulbid ja krookosed ja veel mingid hästi kenad lilled. Kõik on hästi kenad. Whiii!

Nüüd on tõesti ilusam ja soojem. Isegi lumi on kuhugi ära kadunud - ma tean küll, kuhu! Aga täna oli jällegi selline tuul, et mütsi küll peast ära ei julgenud võtta. Kindad võtsin, aga siis hakkasid näpud külmetama, nii et ma panin nad tagasi kätte. Ja õhtul jooksin kingadega võidu - kumb jõuab enne, kas mina koju või nemad mind veristada. Ma võitsin! Muahahaa jne.

Tegelikult on seegi hea, et lumi ära sulab. Isegi pori on täitsa meeldiv, kui enne oli selle asemel jää. Miskit ikkagi toimub. Kõnniteed lähevad laiemaks. Pardid ujuvad pargis lompides. Õhtul kell pool üheksa on veel üsna valge. Murul on rohelised triibud - kohe näha, kust kuumaveetoru jookseb. Midagi on toimumas. Miskit on tulekul. Loodetavasti ka soojus. Esmaspäeval mul valutas terve päev kõht. Neljapäeval pidin ma näljast peaaegu kokku kukkuma. Jõin suhkruvett. Vastik oli. Eile ma magasin ja lugesin. Täna pressisime apelsinist mahla ja riivisime porgandeid ja ehk jõuame ka õuna tsentrifuugimiseni. P.S. Tsentrifuugisime. Lahe oli. :)

Sattusin jälle kord Stockholmi. Kui meenutada kümne aasta tagust kruiisi, siis jääb sellest korrast mulle meelde vahtkonnavahetus (nende kiivrid särasid nii ilusti; eelmine kord ei säranud, eelmine kord sadas vihma) ja külmetav Orav. Aga kui aeg-ajalt pildikesi üle vaadata, ehk siis meenub rohkem. Hetkel on mälestused veel värsked ja kommid söömata. :)

Täna juhtus üks üllatav asi. Hommikul tööle minnes ma imetlesin neid marmor-lumevalle ja mul tuli tahtmine mingit lahedat magustoitu teha. Siis enne kojutulekut ma lasin emal šokolaadipõdra ( chocolate mousse ) retsepti üles otsida, hüppasin poest läbi ja pärast õhtusööki asusimegi asja kallale. Nüüd sai põder just söödud. Kriipi nämm-nämm. Tume šokolaad on äärmiselt hää. Okei, see pole üllatav. Aga ma ei mäleta, millal mul viimati tuli tahtmine süüa teha, nii et ma ka selle tegemiseni jõudsin. Aa, ma kukkusin lompi kah. Sain märjaks. See ei ole üllatav.

Päris tore oli pärast nelja kodupäeva nina jälle välja pista. Võib-olla oli asi ka selles, et temperatuur oli vahepeal nii 20 kraadi tõusnud ja nina ei külmunudki ära. Valgemaks on ka läinud - ma ei pidanudki tööl lampi põlema panema. Siis ma ostsin endale uue juukseharja. Märkasin eile, et see eelmine oli omadega ikka üsna läbi. Terve hunnik piisid oli puha puudu. Nii et ma ostsin uue, sellise pehme ja spetsiaalse (nagu ema ütleb). Naturaalne - ehk siga - vist siiski pole. Njah. Ma vahepeal üritasin endale Düüni teist osa soetada; see ei õnnestunud eriti, sest teist osa ei olnud. Oli kolmas, neljas, viies ja kuues osa ja esimene vist kah. Kui lõbus. Ja see pole sugugi ainus raamat, millega selline asi on juhtunud. Isa arvas, et esimest osa trükitakse juurde, alates kolmandast ei viitsi keegi enam lugeda ja seetõttu ongi teised osad just alati otsas. Ma olin natuke nördinud ja oleksin isegi rohkem nördinud olnud, aga ma leidsin jälle ühe teise raamatu, mida ma ka tahtsin ja polnud siia...

Eesti Naise horoskoop väitis, et ma olen muruorav. Mis asi on muruorav?! Suvi on see, kui ma kätepesuks keeran lahti külmaveekraani. Varasügis on see, kui ma keeran lahti külmaveekraani, pistan käed alla, karjatan brrr! ja keeran ruttu ka kuumaveekraani lahti. Talv on see, kui ma keeran kuumaveekraani natuke rohkem kinni ja mõtlen, miks vesi külmemaks ei lähe - aga seda sellepärast, et külmaveekraani pole ma lahti teinudki. Külm talv on see, kui ma vaatan enne lõunale minekut, et väljas on -10 kraadi ja mõtlen, et oh kui hea soe! Ja nüüd ma saan ka valges koju tulla. Või vähemalt videviklikus valguses. Vahepeal algas valge kassi/jänese aasta. Raekojaplatsile püstitati jääst eurojänku, millest ma alles kolmandal möödumisel aru sain, et misasi ta siis ikkagi on. Võimalik, et ma üritasin tast enne kassi leida. Ja õnneküpsise sain kah. Päris hea küpsis oli ja sees oli õnn, või vähemalt roheline rullikeeratud paberitükk. Ma sain nüüd paar päeva tagasi Düüni läbi ( Frank Herbert "Dune...

Tulin täna töölt koju, sõin ja siis heitsin magama. Iga teatud arvu minutite tagant piilusin kella, et ega Meeleheitel Koduperenaised veel ei alga. Pärast jõin oma külmaks läinud tee ära ja nüüd olen siin.

eesti oma veel kah. Üks hetke lemmikutest-kummikutest. ;) Nende eurolaul on kah minu lemmik (sealt ma nad üles leidsingi..).

Mul pole kunagi olnud nii hea meel näha lörtsi ja loppa, kui mul oli seda eile õhtul, kui ma avastasin, et pool sellest teest, mis hommikul oli üks suur ja meelt heitma panev jääväli on nüüd hea ja mõnus lörts ja lopp ja vesi. Sest eile hommik oli õudne. Õudne. ÕUDNE. Ma oleks mitu korda tahtnud lihtsalt nutma ja karjuma hakata, kui ma tigusammul ühelt pisutki lumisemalt kohalt teisele.. ämm... kõndisin pole õige termin... aegluubisliikusin. Paha jää. Vastik jää. Grrr. Igatahes, lõbusamal teemal. Mulle nii meeldivad need lumevallid teede ääres, mida see meie uus tigurootorlumepuhastaja teeb. Tegelikult ma ei tea, kas ta on tigurootor, võib-olla on lihtsalt rootor, aga ma nägin Maanteemuuseumis ühte tigurootorlumepuhastajat ja see oli lahe. Õudne kah, kui pimedas koridoris vastu tuleks. Kui valges koridoris, siis oleks veel õudsam. Aaa, igatahes, need lumevallid on sellised mõnusad kihilised ja marmorlased, nagu kohupiimakreem või midagi veel nämmamat.

Käisin täna teatris "Mowglit" vaatamas. Hullult lahe oli. Tantsulisem kui ma ootasin ja muusika oli kah hullult lahe. Leidsin end vahepeal soovimas, et mul oleks etenduse soundtrack. Ja siis mõtlesin, et seda tahaks uuesti vaatama tulla. Muidugi, ballettidesse kõrvuni armunud nagu ma olen, ma tahan iga tantsust koosnevat etendust uuesti vaadata. Ja muusikale kah. Igatahes, see oli otsast lõpuni lahe, aga eriti meeldisid mulle väikesed pärdikud, keda ma alguses küll varesteks pidasin, ja püüton Kaa, kes oli lihtsalt nii hullult lahe ja natuke voldemortlik, ainult et kena ja lahe. Ainus asi, millest ma aru ei saanud, oli miks pidi kogu selle arvutimängu-virtuaalse maailma idee sisse tooma. Seda oli seal ka ainult nii palju, et alguses näidati desktoppi ja vahepeal mingisugust imelikku arvutiviirust - ma vähemalt arvan, et see oli arvutiviirus. Vastasel juhul oli see midagi muud imelikku. Kas jälle mingi püüe kaasajastada? Väga imelik. Aga etendus oli sellegipoolest lahe. Tants ...

Ükskord, eelmine talv vist, kõndisin ma hommikul tööle ja mõtlesin, et kui keegi peaks kunagi minu elust filmi tegema - sellega tuli mul küll kohe kõrvalmõte, et miks küll peaks keegi tahtma minu elust filmi teha - siis oleks see just selline stseen, et kõigepealt ma kõnnin ja kõik on lumine ja siis ma kõnnin ja lumi hakkab vähehaaval sulama ning kui ma siis tänava teise otsa olen jõudnud, on juba kena kevad käes, soe ja ilus. Siis ma mõtlesin, et äkki see juhtub päriselt ka, kui ma seda soovin. Soovisin. Ei juhtunud. Tol päeval mitte. Ega ka järgmisel, ega ülejärgmisel. Eelmisel talvel hakkasin ma juba vaikselt lootust kaotama, et kevad üldse tuleb, ning olin tõsiselt imestunud, kui ta lõpuks siiski saabus. Aga nüüd on lumehunnikud veelgi suuremad ja tee majast poeni veelgi libedam.

Ma nägin öösel unes, et tuldpurskav dinosaurus (mitte lohe!) ajas mind ostukeskuses taga. Ja kuigi ma teadsin, et ma ära pääsen - ma olin seda filmi juba näinud - oli ikkagi jube. Ma ärkasin tund aega varem üles ja mul hakkas Old MacDonald Had a Farm kummitama. Ja siis tulid sellised read, et talus elas dinosaurus ja talus elas lohe. Ja dinosaurus möirgas ja lohe puhus tuld ja nii see tunnike mul umbes mööduski.