Epistole

Posts

mmxxiii

Täna on küll viimane aeg teha ära eelmise aasta kokkuvõte, aasta 2022 oma siis. Ega ma sellest väga palju enam ei mäleta ka. Aga mul oli põlveopp, millele järgnes 5 nädalat kargutamist ja siis sügisel käisin töökaaslastega spaas. Vahepeal oli suvi kah, siis käisime Pontuga ujumas. Ja kutsapargis käisime ka mitmeid kordi. Vaatame resolutsioonid ka üle, 2022 a. lubadused: * tegele Pontuga Ikka tegelesin :) Käisime kutsapargis ja jalutamas ja olime/mängisime niisama koos. Kaisutasime kah. * ära üle tööta Vot - ei töötanudki! Selle vastu aitas Pontu ilusti - nüüd ma jõuan kella 10-ks tööle ja olen kella 6-ni ja väga palju ületunde enam ei tee. * hoolitse oma tervise eest Jah, sain põlve korda ja tegin harjutusi. Ja vahetasin perearsti ära, sest mu vana perearst läks pensionile ja siis ma sain automaatselt uue, aga see uus on linna teises otsas, seega ma võtsin sama arsti, kes on emal-isal ja vennal. Minu meelest on ta tore ja asjalik. P.S. Tuli meelde nüüd, et me käisime (vist augustis)

Mis kõik vahepeal juhtunud on

Pole tükk aega kirjutanud, kuigi kirjutada oleks olnud mitmest asjast. Pontust saab pea iga päev midagi kirjutada, tal oli vahepeal 1-aasta sünnipäevgi ära. On saanud juba päris suureks. Mõned halvad kombed on tal ära läinud, mõned juurde tulnud. Mind hammustatakse ikka. Vahepeal hiljuti olid mu käsivarred ikka täiesti korralikult sinikates, kuna keegi siin harrastas pea iga kord jalutuskäigult tulles üles hüpata ja mind hammustada. Nüüd viimastel päevadel ei ole ta seda teinud, aga õhtul voodis olles tuleb teinekord ikkagi näksutuju peale, seega päris puhtalt ma pääsenud ei ole. Siis vahepeal (aprilli alguses) käisin ma põlveoperatsioonil ja kargutasin pärast seda 4 nädalat kahel kargul ja pärast seda veel mõnda aega ühel kargul. Juba see üleminek kahelt kargult ühele oli nii tore, kui sain ise asju tassida, nt oma tee- või kohvitassi tuppa tuua. R, käis kogu selle aja ise Pontuga kõik 4 korda päevas väljas, oli hästi tubli, nüüd on minu kord Pontuga kõik väljaskäimised teha (kui ma j

ma armastan (jälle) lund

Eriti sellist korralikku paksu külma lund. Viis miinust ilma tuuleta on ideaalne, aga minu poolest olgu iga kell pigem -13 kui +3. Pontuga jalutamas käies olen ma hakanud hindama ja armastama ilusaid talvepäevi ja -õhtuid. Varahommikuid, kus puud on lumised või härmas või puistab kerget lund. Ja õhtuti selget tähistaevast või pilvist taevast või lumesadu. Ja lumi on nii mõnus puhas ja Pontu jääb ka ilusti puhtaks, kui tagasi koju jõuame. Kunagi ammu pani Papu mind lund armastama, sest talle endale meeldis see nii väga ja me käisime koos jalutamas jms. Vahepeal on lumi mind ausalt öeldes külmaks jätnud. ;) Aga kuna ma tean, et inimestele ta meeldib, no siis ma olen teda ikkagi tolereerinud. Mida ma aga endistviisi vihkan, on jää. Ja siin on viimasel ajal olnud mitmeid jäiseid ja hullult jäiseid ilmasid. Vahepeal oli mitu sellist ilma, kus pea igal pool oli jää ja selleks, et saada puude alla rohelise maa peale, pidime ikkagi üle jäävälja minema. Ja siis üks õhtu oli eriti hull, ma lih

mmxxii

Esimene aastavahetus koos Pontuga läks ilusti. Käisime õhtul 11.15 paiku väljas jalutamas, siis veel ei paugutatud, aga üks kõmakas ikkagi käis, mis ehmatas nii mind kui Pontut. Keskööl istusime kolmekesi elutoa diivanil ja vaatasime ilutulestikku, natuke ikka oli seda siinkandis. Pontu ei kartnud ega midagi, aga samas teda väga ei huvitanud ka, natuke vaatas, siis pikutas niisama ja kui paugud vaikisid, siis keeras end magama, eks tal oli uneaeg käes jah. Aga üldine tagasivaade möödunud aastale... noh, eks seal olid omad head ja vead. Aasta helgem hetk on kindlasti see, et meile tuli Pontu ja seetõttu on viimased 4 kuud palju selgemini meeles kui kõik eelmised. Noh ja sellepärast ka, et need olid just hiljuti. Aga Pontu-asja hakkasin ajama juba märtsis, seega sellega sai juba päris kaua tegeletud. Tähendab, märtsi lõpus ma võtsin aretajaga ühendust, aga tegelikult enne seda oli kogu see protsess, et mis tõugu koera võtta ja kust. Me ikka mõtlesime kõik korralikult läbi, uurisime mate

Talv

Vahepeal oli päris korralik talv, -20 C ja puha. Nüüd on kahtlane sula. Saime Pontuga lumes sumbata nii nagu pole enam ammu sumbanud. Tundub, et Pontule lumi täitsa meeldib, küll aga oli nende külmade ilmadega ilusti näha, et ta ei pidanud tingimata õues väga kaua olema, st ta oli nõus koju tulema. Väga külmaga käisime õues u 10-20 minutit korraga, mitte rohkem. Pontu tegi oma asjad ära, siis jalutasime natuke prügikastini ja sealt kõrvalt sõi Pontu alati natuke punaseid marju. Nüüd kus on jälle soe, on kohe aru saada, et Pontu tahab jälle rohkem väljas olla. Täna nt tegime lõunal 1h tempoka jalutuskäigu. Mis selle lumega hea on, on see, et Pontu ei saa enam poriseks. Enne oli ikka vaja käpakesi pesta ja mõnikord pidi Pontu vannis käima, kus lisaks käpakestele ka kõtu ja saba puhtaks sai. Nn täispesu pole ta veel saanud, aga ei pea ka, see on koertel vajalik paar korda aastas. Kutsakool sai meil vahepeal ka läbi. Seal oli tore, aga väsitav. Kui esimeses tunnis olid ainult pisikesed ko

Pontu esimene lumi (8.11.2021) ja esimene koolipäev (12.11.2021)

Pontu esimene lumi ei olnud just suurem asi lumi, vaid mingi kahtlane vesine ollus, mis koos korraliku tuulega taevast alla tuli. Aga maa oli valge ja maja taha kerkis 4 lumememme. Nii et loeb, nagu R. ütleb. Oleks meil tavaline päev olnud, oleks niisama jama, sest kes see ikka sellise ilmaga jalutada tahaks. No Pontu tahab. :) Aga meil oli minek ka loomaarsti juurde, 2. vaktsineerimine. Ära me seal igatahes käisime ning Pontu nägi lund ja nuusutas lumememmi ja avastas, et lumi kõlbab päris hästi ka hamba alla. :) Tundub, et talle meeldis. Aga korralik lumi ja hanged - see on tal veel ees. Keegi istub ja krõmpsutab lund/jääd, samas kui keegi teine külmetab kõrval ;) Reedel oli meil Pontuga ka esimene kutsikakoolitund. Läksime kõik kolmekesi autoga, kuid tundi saime minna kahekesi, sest seal on vaja vaktsineerimistõendit ja R-l seda ei ole. Mul jälle ei ole juhilube. See kutsakooli saal asus natuke koleda ja kõleda koha peal ja oli ise ka natuke kõledavõitu, aga muidu oli tore. Õpetaja

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks. Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik. Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb