Skip to main content

Bicicletta

Teate, ma olen juba kahel järjestikusel ööl unes jalgrattaga sõitvat Ansipit näinud, kõigepealt kihutas ta Savisaarega võidu, et valimisi veidi vaatemängulisemaks muuta, ja täna öösel sõitis ta lihtsalt mulle Toomemäel vastu. Naljakas. Huvitav, mida see küll tähendab? Ma tavaliselt ei näe selliseid poliitilisi unenägusid.

No lisaks sellele oli mul täna öösel ka nii ebameeldiv unenägu, et ma ärkasin enne lõunat üles. Mitte et ma just silmapilk ka üles tõusnud oleksin, aga ikka. Asi seisnes selles, et kuskil olid mingid pingid, umbes nagu... maitea, füüsikahoone audikas, ainult et 100 korda mugavamad. Aga nad ei olnud mitte põranda, vaid mingi konstruktsiooni peal. Aina ülespoole läksid, tagumised olid vast nii umbes kahe-kolme meetri kõrgusel. Ja ma ronisin siis kah sinna, kõige tagumisse/ülemisse ritta, kus kolm tüdrukut juba ees olid. Ja kui ma olin juba ülemises reas ja sammusin nende poole, siis korraga käis raksakas ja... eee, ma hüppasin kiiresti tagasi ja pooled pingid kukkusid alla, koos nende kolme tüdrukuga. Minuga ei juhtunud midagi, aga nemad said veidi viga. Aga point oli siis selles, et nad olid kõik minu peale nagu *meeletult* vihased. Otseloomulikult oli see minu süü ja seda muidugi sellepärast, et ma olen nii paks ja raske. Ja nad nagu tõsiselt ründasid mind sellega, tükk aega ja väga vihaselt... ja see oli kõik nii kole ja nii kohutav, et ma ärkasingi üles.

Ja siis ma õppisin. Ja ei olegi väga masenduses.

Comments

Anonymous said…
Ma olen kah jalgrattaga Ansipit näinud, aga mitte unes. Jalgrattaga Savisaar - see on juba midagi põnevamat.
suxu said…
Ma ei ole. Ma ei ole Ansipit eriti üldse näinud. Aga mu ema oleks talle ükskord rauapoes peaaegu otsa jooksnud.

Ja mu unenäo-Savisaarel oli punase-rohelisetriibuline müts peas.

Aga kuhu jäi "Ei, Suxu, sa ei ole nii paks ja raske", ah?
Anonymous said…
Punase-rohelisetriibuline? Piki- või põikitriibud? Noh, ega see tegelikult väga oluline olegi, mispidi need triibud just on.

Aga ei, Suxu sa ei ole nii paks ja raske.

Ema rääkis just ühe oma töökaaslase rõdust, mis on selline, et isegi all 50 kilo kaaluv töökaaslane klammerdub igaks juhuks seina kälge, et mitte koos rõduga alla sadada...
suxu said…
No sellised horisontaalsed ikka. Sel on kindlasti mingi sügavpoliitiline tähendus.

Äitäh!

Kui kõrgel selline tore rõdu siis kah on?
Anonymous said…
nad vist olid teisel korrusel, aga kokku on viis korrust ebastabiilseid rõdusid.
suxu said…
iiiik!

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...