Skip to main content

Keeruliselt

* Ma avastasin eile alles duši alla minnes, et mu juuksed olid omandanud väga jaaniliku aroomi. No ikskjuus mii, et ma iga kahe minuti tagant oma juukseid ei nuusuta.

* Eile öösel pinises sääsk kõrva ääres. Panin käe üle kõrva, mõtlesin, et võta mu verd, aga jäta ometi see pinin. Võttis ja jättis. Vahtisin taga veidi aega tõtt. Ja siis lõin maha.

* Täna magama jäädes kummitasid sepapoisid. :P

* Magasin 15 tundi. Tõusin kell 17.17

* Sorisin eile oma muusikakaustas, leidsin sellise tegelinski nagu Kate. Kuulasin. Meeldis. Hakkasin 'Vee ja soola saaga' ajal nutma. Mai tea, äkki olen lihtsalt imelik. Ehh, kui juba olla imelik, siis pigem ikka keeruliselt. ;)

* Külmkapis on ~4 l šokolaadijäätist šokolaaditükkidega. :D

* Ehh.
Labels:

Comments

sussa said…
Mul on ainult veidi üle kahe liitri jäätist, millest valdav enamus on pealegi tavaline valge vanillijäätis. Ja šokolaadijäätisel kah ei ole tükke sees.

Aga mul on külm, nii et sellest pole lugu.
8:27 am
suxu said…
Nujah, ega meil täna kah enam nii palju ei ole. Lapsed leidsid eile, et nad on täitsa võimelised šokolaaditükkidega šokolaadijäätist sööma, mis sest et nad ennem väitsid, et nemad pruuni jäätist ei taha.

Pane siis villased sokid jalga. Või poe teki alla.
4:52 pm
Post a Comment

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)
Post a Comment
Read more

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...
Post a Comment
Read more

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.
11 comments
Read more