Külmajudin

Väga huvitav unenägu oli täna. Sisaldas abieluettepanekut ja inimesed said surma ja puha. Aga alustame siis ikkagi algusest. Ma ei mäleta algust. Alustame siis sellest abieluettepanekust, mille mina tegin. Jep, mina, mitte mulle. Aga sellega läks mul üsna kehvasti. Ei, ettepaneku tegin ilusti ära ja võeti isegi vastu, aga siis mu tulevane mees suri hoopiski ära. Ja mina omastasin traagilise kangelase kurva saatuse. Seda läks mul muuseas hiljem väga vaja. Siis vahepeal ma ahastasin oma kurva saatuse üle, aga huvitavaks läks asi siis, kui välja ilmus dam-dam-dam-damm Heleri. Jep. Tal oli väga tähtis roll. Tal olid ka maagilised võimed panna inimesi ükskõik mida uskuma, muuta või kustutada nende mälu ja näha välja nagu ükskõik kes. Ja nende oma maagiliste võimetega pani ta kõik uskuma, et ta on väga hea arst ja sai seetõttu haiglas peaarstiks. Mina teadsin seda kõike ja olin üsna meeleheitel, et ta niimoodi tegi, aga ma ei julgenud teistele öelda kah, sest äkki siis saab Heleri ka teada, kustutab nende mälu ära ja kes teab, mida ta veel minuga teeb. Aga igatahes siis üks vanem kogenum naisarst sai aru, et midagi on nagu nihu, ja siis ma avaldasin selle saladuse talle, ühele nooremale naisarstile, kes tegelt oleks ise pidanud peaarst olema, ja Oravale. Ja ma olin üsna hirmul, et äkki on üks neist hoopis Heleri. Vist ei olnud, aga siiski ei suutnud meie neljakesi ka ta vastu saada. Ja siis mina, traagilise saatusega traagiline kangelane, ühel päeval teatasin Helerile tolle haigla fuajees, et ta on liiga kaugele läinud ja nüüd ma peatan ta. No igatahes siis tema kutsus mingid püssidega turvamehed mind kinni võtma. Aga mina suutsin kuidagi ühelt turvamehel püssi ära võtta ja pöörasin selle siis Heleri poole. Ja siis tuli muidugi see kangelaslik kõne, et ma ei saa sellist ülekohust lihtsalt pealt vaadata. Ma ei tea, miks need turvamehed mind kohe maha ei lasknud, aga igatahes ma pöördusin nende poole ja palusin, et nad seda valutult teeksid. Nad lubasid, et teevad. Ja siis ma pöörasin tagasi Heleri poole ja lasin ta maha. Ja siis korraga kõik tema kurjad teod said olematuks. Näiteks ruumi rohelised seinad muutusid beežiks. Ja see noor naisarst, kes seda väärt oli, saigi peaarstiks. Ja üleüldse olid kõik väga õnnelikud. Ja mina olin surnud. Aga traagilise saatusega traagilise kangelasena poleks mul niikuinii sealt midagi head olnud loota.

Vat selline lõbus unenägu.

Paar päeva tagasi oli mul üks vähem lõbusam. Algas see sellega, et me Uduga läksime rongile. Aga rong läks teiselt perroonilt ja meie ei julgenud maa alt minna, sest seal oli pime ja õudne ja mingi hirmus võõras mees. Nii et me läksime siis üle mingi sillakese vist. Vähemalt Udu läks. Mina läksin läbi ühe seisva rongi. Aga siis hakkas see rong sõitma ja mina olin siis meeleheites, et appi, kuhu ma nüüd sõidan. Küsisin ühe reisija käest. Too vastas, et sadamasse. Ma siis ruttu läksin järgmises peatuses maha. Oli selline pisike ilus linnake, päike veel paistis ja kõik oli hästi kena. Ma siis istusin ühe maja ette kivile ja üks siilike jalutas minuni. :) See oligi põhiliselt kõik.

Öösel vaatasime maratoni. Mina niikuinii nii vara magama poleks läinud. Aga nüüd ajasin teised kah üles ja vaatasime koos ja pärast sõime moosisaia ja siis sai sai otsa ja siis läksin mina magama ja nemad tagasi magama. Aga nüüd oli lõpetamine ja ongi läbi. Mulle meeldis eriti see, kuidas nad lasid enne algust neil numbreid ilutulestikuna õhku ja siis pärast Olümpiarõngad. Nii lahe mõte on minu meelest ilutulestikust pilte ja kujundeid teha. Nagu Gandalf. Avatseremoonial mulle meeldisid kah kohutavalt need jalajäljed, mis staadionile viisid. Ja see linnupesa staadion on iseenesest ka nii kohutavalt kena ja milline geniaalne idee veel!

Mul kummitavad nüüd muudkui Ruja laulud. Ja nüüd ma muudkui kuulan neid. Varsti hakkan ehk laulma kaa. >:)