Sajab muudkui kurinahk

Koristasin eile sahtleid. Isa põhimõtte järgi, et kui sul midagi viimased kolm aastat vaja pole läinud, siis ei lähe sul seda ka edaspidi vaja, oleks võinud need mõlemad sahtlid prügikasti kohal kinnisilmi tühjaks valada. Aga ei raatsinud, sest asjadel on ju ometi ka sentimentaalne väärtus! Ja tore oli, sest seal sahtlites oli palju toredat. Näiteks mu margi- ja mündikogu, millel on lisaks sentimentaalsele väärtusele ka niisama väärtus. Ja mu salvrätikogu. Ja Muumid Egiptuses. Ja üks seenemäng, mis ma ise välja mõtlesin ja mis on päris vahva. Ja üks loomapäästmismäng, mida me Oravaga mängisime ja kus me ütlesime jaanalindude kohta paabulinnud. Ja vanad kaardid ja kirjad ja siis selline hunnik jõulukaarte, et on ikka hunnik küll. Ja MHG 9. klassi album. Ja selline puust kaelapandav asjandus Taevaskojast, kus ma esimeses klassis ekskursioonil käisin ja ma mäletan täpselt, milline ilm sel hommikul oli, selline ilus ja karge ja päikesepaisteline. Ja mu udukate kogu. Mäletate veel udukaid? Antud juhul polegi see väga Uduga seotud. Ja palju teisi nostalgitsemisasju.

Mäletate, kui me arutasime, et kas kokku saavad pigem sarnase välimusega inimesed või mitte ja Papu ütles, et geneetilises mõttes on erinevad paremad? Igatahes ma täna istusin telku ees ja klõpsasin korraks ETV peale ja sealt tuli AK, aga tegelt ma üldse ei vaadanud seda, vaid mõtlesin, et geneetilises mõttes peaks ma siis leidma endale ühe pisikese blondi poisi ja see oli nii hirmus naljakas mõte, et ma tükk aega naersin selle üle.

Otsisin täna välja oma A3 suuruses bloki ja võtsin Udu kingitud vesivärvid käsile ja tegin kunsti à la Suxu ja üks tuli täitsa lahe ja teine tuli täitsa kollane, aga ma ei saa kumbagi veel näidata, sest skännerisse A3 ei mahu, nii et ma pean pilti tegema ja seda ma tahan päevavalguses teha.